Peeter Olesk: võõras omane Tartu

Äkitselt tuli mul juhtida ekskursiooni teekonnal, mida ma varem polnud sedapidi käinud. Teadsin ainult kell kolm pärast lõunat algava jalutuskäigu alguspunkti – peahoone esine – ja jalutajaid. Eesti filoloogide kursus, kes lõpetas 1987 ja tähistas selle aastapäeva.

Paar tundi võib ka Toomel olla liiga lühike aeg, ent tuleb arvestada üht: paljud eestlased, kes kohe päris kindlasti ei ole muulased, satuvad Tartusse harva ja tunnevad pigemini mälestuste Tartut kui oleviku muutumisi.

Nad ei taha pikki loenguid, sest neid peaks siis konspekteerima, aga kuidas sa keset automüra ning muud saginat püstijalu ikka midagi kirja paned. Nad ei tunne paljusid kohti äragi, kuid ei taha olla ka vaid kari isahane taga, nad ootavad õhtust pidu, vabadust sisemise toimetaja järelevalve all vadistada, ja siis koju tagasi. Nad tahavad viibida silmapilguks meeldejäävas Tartus.

Lüüriline Tartu

Meie teekond läbis järgmised punktid: mälestussammas Jaan Tõnissonile, Jaani kirik, Ülikooli ja Laia tänava nurk, tellismaja koos Tammsaare toa ja Krooksuga, Jakobi mäe jalam, Kassitoome, mälestussammas Blut-Schmidtile, riigikohus ning endise naha- ja suguhaiguste dispanseri statsionaar, mälestussambad Kristian Jaak Petersonile, Villem Reimanile, Karl Morgensternile ja Karl Ernst von Baerile, Tübeteika, Inglisild, vana anatoomikumi esine koos Faehlmanniga, vaateplatvorm Püssirohukeldri peal, tähetorn, onkoloogiakliinik, Senfi trepid, Loodusuurijate Seltsi maja ja korp! Filiae Patriae kodu, Toru-Jüri skulptuur-purskkaev ja Tartu KGB endine peakorter.

Jutt maast ja ilmast sinna juurde.

Kui oleks võtnud mahti pöörata, peatumaks ka Koidula tamme kõrval Tiigi ning Pepleri tänava nurga taga, oleks 30 inimest selle maa täpselt kahe tunniga läbinudki.

Spikrist ma sel rajal puudust ei tundnud, küll aga väikesest raamatust, mille pealkirjaks võiks olla «Lüüriline Tartu» ja mis sisaldaks mõndakümmet luuletust poeetiliste vaadetega Emajõe Ateenale.

Seisatanud Inglisillal, jäid kunagised tudengid kuulama August Sanga luuletust «Mälestus» (1959). Vähemalt ühel kursusekaaslastest abielupaaril oligi järglane juba nii vana, et mõlemad vanemad oleksid võinud öelda nagu Sangki: «Mu oma laps on nende seas.» Polnud eriti raske võtta kodust kaasa Sanga kogu «Sada laulu. Valik luuletusi 1933–1963», aga kui oleks tahtnud tarida ka teisi Toomemäest luuletajaid, pidanuks õlakoti asendama tugeva seljakotiga.

Asjalik Tartu

Olgu, kõik ekskursandid ei ole hariduselt eesti filoloogid. Kevadsuvel palusid Soome elektriinsenerid pooletunnist ülevaadet Tartust pearõhuga Lönnrotil ja omaaegsel presidendil Urho Kaleva Kekkosel.

Lönnrotist ei mäletanud nad midagi, pealegi jäid nad kümmekond minutit hiljaks. Neid huvitas Eesti energiatarvidus koos tagasihoidliku õhtusöögiga isekeskis pärast firma aastatulemuste analüüsi.

Seal polnuks lüürilise Tartuga midagi teha, tarvis olnuks suurema postkaardi mõõtudega voldikut, mille ühel poolel oleksid tähtsamad ja värskeimad andmed Tartu majanduselu kohta (investeeringute suurus ja nende päritolu, eelarve maht koos peajoonelise jaotusega, olulisemad arendusprojektid linna ja maakonna piires jms), teisel pool aga linna üldjooneline plaan koos vajalike rekvisiitidega linna eksistentsi kohta.

Tegelikkuses pole ei lüürilist Tartut ega käepärast voldikut. Mul pole mingit põhjust öelda, nagu ei oleks Tartus turistile mõeldud. Kuid ma ei kirjutagi turistist, vaid mõtlen neid, kellel on Tartusse asja, aga kes on Tartu ajast maha jäänud.

Nad ei ole reisipaketlased mujalt, niisugused, kellele õnnestub pähe määrida standardkruus vaatega ülikooli peahoonele. Nad on omad väljastpoolt Tartut, kes tahavad näiteks teada, miks on vaja botaanikaaia poolt tulles enne raeplatsi rajada kõigest mõneks aastaks parkla, kui hiljem tuleb sinna linnaraamatukogu uus hoone koos kunstimuuseumiga, ent juba ilma autodeta.

Kruuse on neil kodus küllalt. Nemad küsivad hoopiski, kas mõistus on ka Tartus kodus või hulgub küla peal. Kui nad meilt rahuldavat vastust ei saa, lähevad nad koju tagasi ja vastavad ise ilma kruusideta.