Toomas Jüriado: väärikalt või väärakalt

«Keegi väitis kunagi, et kui Tartus üks park veel oleks, siis ei oleks Tartu mitte linn, vaid mets. Mina ütleksin, et kui Tartus veel mõned pargid oleksid, siis veaks pool Lundi välja,» võrdleb äsja Lundi ülikooli õppima siirdunud poeg koju saadetud e-kirjas.

Olin Uppsalas varemgi korduvalt käinud, aga ikka hästi põgusalt: kas läbisõidul või siis seminaridel-konverentsidel, mis ringijooksuaega kohe sugugi ei jäta.

Maikuus see-eest õnnestus Fyrise-linnas olla lausa terve nädal ja nüüd ütlen kõigile sellist võrdlust toovaile kaaslinlastele resoluutselt: «Jätke jutt, te olete oma kodulinnast liiga heal arvamusel.»

«Miks pole naine nii nagu mees?!» laulis Henry Higgins. Selle Bernard Shaw lausungi parafraas «Miks pole Tartu nii nagu Uppsala» oleks minu arvates hoopis põhjendatum.

Sest eks naine olegi ju mehest teistsuguseks loodud. Tartu Uppsalast minu meelest mitte nii väga, ehkki ajalugu on teise suhtes muidugi märksa leebem olnud. Aga muidu on lähtepositsioonid vägagi sarnased.

Stardipakud on lähestikku

Mõlemad linnad lesivad keset lausikut maad, mida just linnas endas ilmestab üks suur jõnks. Uppsalas kutsutakse seda jõnksu oosiks, Tartus ürgoruks. Mõlemast linnast voolab läbi jõgi; Fyris on küll tillem kui Emajõgi ja linnast vaid ühes suunas laevatatav (see Tartu objektiivsete olude tabelisse kantav pluss tasub meelde jätta).

Mõlemasse linna viib raudtee, mis ühelt poolt teeb linna planeerimise kindlasti nii siin kui ka seal keerulisemaks. Aga annab teiselt poolt objektiivselt võimaluse suurel hulgal inimestel siit korraga, kiiresti ja mugavalt teele asuda või siia saabuda.

Ja muidugi – last not least – mõlemas linnas on iidne ülikool; Uppsala oma küll Rootsi kuningriigi vanim ja Tartu alma mater vanuselt «alles» teine. Aga asutamisaastad 1477 ja 1632 on nii ammused, et ealised erinevused on üsna tasandunud.

Riigi suurusest paranduskoefitsienti võttes pole linnade suurustelgi suurt vahet: Uppsalas, tõsi, elab küll paar- või mõnikümmend tuhat inimest rohkem, aga kui Tartu on oma riigi siiski suuruselt teine linn, siis Uppsala alles neljas ja kolmest esimesest kohe palju väiksem.

Aga nüüd tuleb asuda kurvalt võrdlema seda, kuidas üks või teine linn oma eeldusi kasutanud ja puudusi varjutanud on.

Üks ülikoolilinn puha?

Olen Tartu giidina kümneid kordi «Suudlevate tudengite» kõrval uhkelt seletanud, et iga kuues või isegi iga viies tartlane on tudeng. Ja rohkem kui ühel korral on mõni rühma liige hajameelselt ringiratast jäänud vahtima «aga kus nad teil on?»

Noh, kevadel saab küsija sujuvalt suunata Pirogovi-sõprade õllelõhna keskele; muul ajal võid üsna hätta jääda. Uppsala kesklinnas ei saa ülikooli kohalolu mitte kuidagi unustada: mitte ainult peahoone, vaid ka hulk õppemaju on linna keskel. Aga mitmes muuski suhtes näitab Uppsala meile, milline üks iidne ülikoolilinn olla võiks.

Kui päris viimasest ajast võrdlusi otsida, siis Uppsalas ei tassita üle Fyrise viivaid jalakäijate sildu teisale, ega rajata nende asemele suuri autosildu, et rasketranspordil oleks mõnus läbi kesklinna müriseda.

Vastupidi, suur osa Uppsala keskosa tänavaist on suletud igasugustele muudele liikuvvahendeile peale jalgratta ja ühistranspordi, ka sõiduautodele. Kusjuures suur osa bussidest liigub biogaasi jõul. Sellest ärme parem räägime, kuidas üks või teine oma raudtee-eelist on kasutanud.

Uppsala kesklinnas ei venitata taeva poole pilvelõhkujaid ega rajata hiiglaslikke kolemaju; isegi ülimalt põneva kongressi- ja kontserdikeskuse üle, mis sel sügisel uksed avas, vaieldi kaua ja põhjalikult. Ma ei teagi, kas sellele vaatamata või just selle tõttu, et arhitektiks oli suure ise(moodi)mõtleja, Taani veteranarhitekt Henning Larsen.

Uppsalas ei valluta arendustegevus rohealasid; ka sel kevadel raudtee- ja bussijaama ümber laiutanud ümberehitusplats näib olevat eriliselt puu- ja muruhoidlik. Ajaloolisedki ülikoolihooned on leidnud endale rakenduse ning on kenasti hooldatud. Tartus on Toome majadega seis jätkuvalt nutune. Von Bocki maja saadi küll lõpuks korda, aga muidugi pidanuks see juhtuma juba 2002, kui tähistati ülikooli taasavamise 200. aastapäeva – just sellesse majja suurkool ju taastuli.

Ei tahaks hästi kuulda vabandusi stiilis «aga rootslased on kolmsada aastat rahus elanud» või «rootslased pole pidanud Moskva käpa all oigama». Olgu see kõik õige, ometi on liiga palju võimalusi liiga kaua maha magatud. Kas või seesama jõgede võrdlus.

Enne sai juba mainitud, et Fyris on kitsam ja laevatatav vaid ühes suunas. Ometi on jõgi laevatavas osas ja sadamad laevu täis. Ja linna vahel on ta tõeline eluarter, mille ümber on koondunud rohke ja innukas seltsi- ja kultuurielu. Meie peame jõefestivale, mille ainus tõesti jõega seotud atraktsioon oma lodjakoja Jõmmu.

Võõrsil oma, kodus võõras

Ütlen siia «ja nii edasi ja nii edasi» ning toon ühe väga spetsiifilise näite – mulle tundub, et väga selgel moel meie abituse, saamatuse, orjameelsuse, arguse – ma ei teagi õiget sõna, millega seotu.

Äsja sai mööda kõiki vaimustanud ülikooli sünnipäevapidu. Minu rõõmukarikas on kummatigi priske pipratera. Ennast juubelit kajastama akrediteerinud ajakirjanikud said alles 1. oktoobril teate, et neil tuleb 5. oktoobril kuninganna Silvia lähikonda pääsemiseks taotleda välisministeeriumist eriluba.

See esimene teade ütles veel, et «ülikooli pressikaart tagab aktuse ja gala ajal juurdepääsu vaid rõdule». Eriloa taotlus tuli teha ühe päeva jooksul ja minna siis 3. oktoobril (sic!) Tallinna nendele lubadele järele. Ja alles just selsamal 3. oktoobril teatati, et eriloa ja nn poolikaardita ei saa ka rõdudele ega isegi mitte Toomemäe pildistusplatsile.

Sestap oli Skytte mälestussamba avamisel «privilegeeritute» alal – seegi aukülalisest troostitult kaugel – päris vähe kaamerakandjaid. Teised ajakirjanikud olid ülikoolilt saanud vapustavalt lahke loa: «kõik ülejäänud meediaväljaannete esindajad on teretulnud jälgima üritust rahva hulgast».

Ja piduliku aktuse ajal oli ülikooli aulas lausa vabu istekohti, rääkimata rõdust, mis olnuks pildistada soovinud ajakirjanikele mitte küll parim paik, aga siiski etem kui see, mida pakkusid korraldajad.

Konnatiiklik mentaliteet

Välisministeeriumi erilubatäheta ajakirjanikele saadetud kiri kinnitas nimelt, et «aastapäeva aktuse ajal pakume teile võimaluse jälgida seda otseülekandena ülikooli peahoone auditooriumist 139»! Mõnes Eesti ajalehes oli pärast juubelikajastuse kõrval kuninganna pilt… Reutersi fotomeestelt.

Kuidas see seostub Uppsalaga? Mulle vägagi otseselt. Käisin maikuus nimelt kajastamas sealse ülikooli kuulsaima poja Carl von Linné 300. sünniaastapäeva pidustusi. Ikka samuti akrediteeritud ajakirjanikuna.

Ja mul polnud probleeme pääseda ei kuninganna Silvia, kuningas Carl XVI Gustavi, kroonprintsess Victoria ega isegi mitte muidu üliturvatud Jaapani keisri Akihito ja keisrinna Michiko lähikonda – just täpselt sel määral, nagu ma varakult tehtud akrediteerimispalves olin soovinud.

Minu jaoks on Tartu suurkoolijuubeli üliturv tunnistus mu riigi üldisest konnatiiklusest, aga ka sellest, et nii mu kõrgkool kui ka mu sünni- ja kodulinn peavad veel usinasti õppima, kuidas väärikas olla.