Eelmisel nädalal tekkis mul kahtlus, et viimati ongi Tartu ja muud lõunapoolsed asulad sellest kõigest kaunist ja huvitavast ilma jäetud. Hakkasin asja uurima. Kõigepealt käisin raamatukogus, kust leidsin ühe olulise raamatu.

Kees Dorst mõtiskleb

Hollandi disainer, teadlane ja õppejõud Kees Dorst on kolm aastat tagasi kirjutanud raamatu «Kuidas mõista disaini? 150 mõtisklust disaineri elukutse üle». Eesti Kunstiakadeemia disaini innovatsioonikeskus on selle nüüd üllitanud ka eesti keeles.

Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova nimetab tõlkeraamatut heaks abimeheks valgete laikude likvideerimisel ja disaini mõiste laiemal tundmaõppimisel. «Sõna «disain» on omandanud tänapäeva maailmas uue tähenduse,» lisab ta. «Defineerida ei julge seda enam isegi tuntud disainieksperdid.»

Valgeid laike on ka Dorsti raamatus. Paljudel lehekülgedel lõpeb jutt enne lehekülje lõppu ära. Mõnedki tema mõtisklused on nii lühikesed, et saavad otsa juba poolel leheküljel.

Hollandlase lühidus ja lihtsus disainis mindki olema napp ning suhtuma disainisse nagu oma heasse sõpra, keda võib tarvidusel veidi tögada.

Dorsti raamatu punasega raamistatud valget kaanepilti ei saa siinkohal piinlikkust tundmata reproda, sest kaanekujundust on Tartu raamatukogutöötajad omal käel täiendanud triipkoodiga. Tegu on teoga, mis kuulub tisaini valdkonda.

Disainijaam

Dorsti raamatust sain muu hulgas teada, et kuhu ka ei vaataks, satub silma alla midagi, mis on disainitud.

Kas nii on ikka ka Tartus, seda hollandlane ei kinnita. Aga et selles linnas on niisugune asutus nagu Disainijaam, siis küsisin sealt üle. Jaamaülem Krista Roosi, kelle põhitegevusala on sisekujunduste tegemine ehk interjööride disainimine, ei hakanud vastupidist väitma.

Kuidas aga defineerib Krista Roosi disaini? «Ma ei tahaks seda üldse defineerida. Selle üle on palju vaieldud, mida see tähendab, aga mina olen endale disaini võrdsustanud sõnaga kujundus.»

Disainijaamal on praegu käsil Tartus Oskar Lutsu majamuuseumi väljapaneku disainimine ning koostöös Kersti Lootusega kujundustööd Tallinnas Kadrioru pargi muuseumis ja raamatukogus.

Lisaks siseruumide disainimisele on Disainijaam kujundanud aga ka ühe raamatu.

Disainitud raamat

Eesti Sisearhitektide Liit tutvustas Tallinnas paar nädalat tagasi raamatut «Ruumipilt 2005», mis annab sõnas ja pildis ülevaate Eestis mullu loodud interjööride ja disaini paremikust.

Ühe preemia on saanud Leila Pärtelpoja raamat «Pööningul. Auf dem Dachboden». See on žürii hinnangul kultuurilooliselt oluline, särav ja isikupärane, hästi kujundatud raamat.

Kujundanud on selle Disainijaamas Maarja Roosi – alguses oma lõputööks Tartu Kõrgemas Kunstikoolis graafilise disaini alal paar aastat tagasi – ning toimetanud tema ema Krista Roosi.

Kalinguri köidetud trükise põhiline osa koosneb Olustvere mõisa pööningul pesitsenud vanast mööblist, mis on pildile püütud loomulikus valguses. Mööbel paistab kulunud ja kohati lagunenudki, kuid siiski kõnekas, väärikas ja põnev.

Vanad pudelisildid

Huvitavad on ka vanad pudelisildid. Mul on neid ridu kirja pannes käeulatuses üks väike joonistusalbum ja veidi suurem ruuduline kaustik, mis on pudelisilte täis kleebitud. Kogusin neid 1960. aastatel, kui olin poisike. (Marke kogusin ka.)

Tartu õlletehase Kellukese sildi peale on kirjutatud, et see on karastusjook, et seda on 0,33 liitrit ja et see maksab ilma pudelita 9 kopikat.

Kujundaja nime ei ole kuskil. Aga Ilmar Kõrgessaar, A. Le Coqi nõunik muuseumitöö alal, mäletab une pealt, et selle autor oli Leo Leola.

Et Leo Leola lahkus kümme aastat tagasi jäädavalt teiste igavikku siirdunud kunstnike ja disainerite juurde, helistasin paari üksikasja täpsustamiseks tema sooja ja rõõmsa häälega lesele.

Sain teada, et Leo Leola kujundas küll Kellukese – aastal 1965 –, aga väga edukas oli sama mehe kujundatud Värska silt, mis tõi kaasa koguni mingi vabariikliku preemia.

«Just Tartu Värska, mitte see Värska Värska,» täpsustas lesk. «Kellukese etikett, mis lõpuks pudelite peale läks, talle endale hästi ei meeldinud. Leo ütles ikka, et see on natukene liiga rahutu.»

Mitu pudelisilti Leo Leola valmis tegi, ei ole enam kellelgi meeles. Kuid et see oli nii peen töö, et ninale tuli seada suurendusklaasidega operatsiooniprillid nagu tohtril, on lesel selgesti meeles.

Kihisevad joogid

Kelluke on praegugi müügil, kuid nüüd on selle sildile kirjutatud, et tegu on sidrunimaitselise karastusjoogiga. 0,5-liitrine plastpudel maksis eile Tartu kaubamajas ilma pudelita 7 krooni ja 50 senti.

> Loe edasi