Kui Nikolai Pirogov 1828. aastal Tartusse professorite instituuti õppima tuli, ei olnud ta veel 18-aastanegi, kuid tema põskhabe oli juba aimatav. Ühel möödunud nädala kuumal päeval tundis pronksi valatud suurmees endas taas nooruslikku jõudu. Foto: Illustratsioon Artur Borissenko

Tema kõrval murul selitas krõnksu tõmmatud pikkade jalgadega neiu. Reisi miniseeliku serva all paitasid häbitud päikesekiired. Kuum!

Nii kuum, et veerandsaja sammu kaugusel mälestussambal nõksatas oma pead Nikolai Pirogov. Ta keeras pea täisnurga võrra vasakule.

Samal teemal: Kes oli Pirogov?

Pronksbüsti liigutust kuuma neiu suunas ei pannud tähele keegi.

Kolm varest kraaklesid endiselt ühe saiakontsu pärast. Neli heledate paeltega saabastes koolipoissi jätkasid koos kahe tüdrukuga otse ausamba taga muusika kuulamist. Pinkidel lösutas tavalisel moel või istus seljatoel üksi, paari ja mitme kaupa neide ja noori mehi.

Ainult selle piirkonna taaraveteran Nikolai Jermakov, kes istus oma lemmikkohal vahtra all ja pidas silmas tühjenevaid pudeleid, mõtles korraks, et nägi viirastust. Ta tõmbas käeseljaga üle silmalaugude ja jätkas pudelite käekäigu jälgimist.

Tema kirurgist nimekaim samba otsas, kuhu ta oli pool sajandit tagasi graniidile poltidega kinnitatud, ei saanud aga oma pilku lahti pikajalgsest tudengiplikast. Kuum!

Nii kuum, et patumõtted tõid puna Pirogovi pronksisele palgele, andsid vaimujõudu keha kasvatada ja samba otsast alla ronida.

Ta seadis sammud Püssirohukeldri suunas, et pikajalgset kaunidust lähemalt vaadata. Korraks tõmbas tema tähelepanu vägev hais sinisest plastpeldikust. Selle uksele oli kinnitatud paberileht, millele oli lohakalt kirjutatud kontserdi «Karvane säär» kuulutus.

Kuulutuse kaunistuseks joonistatud paljas alajäse meenutas Pirogovile tema enda kätega prepareeritud kehaosi.

Pärast Moskvas ülikooli lõpetamist asus Pirogov aastal 1828 Tartu ülikooli juures loodud professorite instituudis end täiendama. Ta oli siis niisama noor kui paljud temanimelisel platsil aega veetvad noored tartlased – napilt 18.

Kui ta toonasesse Tartusse ehk Derpti sõitis, ei olnud ta elavat inimest veel lõiganud. «Asusin kogu jõuga õppima kirurgilist anatoomiat ja opereerisin laipu ning elusaid loomi,» meenutas Pirogov. «Kannatuste suhtes tol ajal olin ma halastamatu.»

Ja nii nagu tema arstist kolleeg ja kirjanik Vaino Vahing meenutas sajand hiljem, et on teaduse nimel tapnud «sada viiskümmend kaks kassi», nõnda ei läinud ka anatoomilis-eksperimentaalsele suunale kirurgias aluse pannud Pirogovil katsealused iialgi meelest.

«Minu mälestusi mürgitab veel enam see, et paljudele elusolenditele suuri piinu tekitades ei saavutanud ma sageli midagi muud peale negatiivsete tulemuste, s.t ei leidnud seda, mida olin otsinud,» meenutas Pirogov.

Nüüd otsis ta pilk peesitavat tudengineiut, kuid ei leidnud teda enam murul. Kahupäine noormees oli üksi õlut jooma jäänud. Sealsamas lõi jäik metallnägu naerule: tuttav miniseelik astus üles Toome suunas.

Tartus 1832 oma doktoriväitekirja vaid 22-aastasena kaitsnud Pirogov tundis Toomemäge ja selle ehitisi nagu oma viit sõrme. Veetis ta ju selles linnas oma elust ühtekokku peaaegu kümme aastat.

Väitekirja ja hilisemate teadustööde kirjutamiseks ning topograafilisele anatoomiale aluse panemiseks ja tudengeid õpetades tuli tal tundide viisi veeta lõikustel kliinikus ja vanas anatoomikumis. Tookord olid mõlemad veel täiesti uued.

Pirogov ruttas pikkade koibade järel mäest üles. Äkitselt märkas ta endisel kliinikuhoonel suurt bareljeefi, millel olid randmest paar sentimeetrit kõrgemalt amputeeritud käed. Parem neist hoidis skalpelli ja oli lahti lõiganud graniittahvli ülemise otsa.

Nojah, kunsti üle on raske kohut mõista, mõtles Pirogov ja luges hoone ukse kõrval sildilt, et praegu töötab siin riigikohus.

Kui kuulsale kirurgile tuli meelde jalutuskäigu eesmärk, astus ta kiired sammud Kuradisilla suunas, kuid jäi siis nõutult seisma. Miniseelik oli rohelusse uppuvalt silmapiirilt kadunud.

Tema asemel ilmus nähtavale vana anatoomikumi poole suunduv setu, taga õukahaisused hingeõhupahvakud.

Pirogovile meenus aeg Peterburis, kus ta meditsiinikirurgia akadeemia professorina võttis 1840. aastate keskel lõikustel tarvitusele eeternarkoosi. Ta järgnes setule, kes suundus vana anatoomikumi tiibhoones tegutsevasse Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskusesse.

Hoone keskmise, vanima osa sissepääsu ees nägi Pirogov ehitusmeeste tellinguid ja materjalijääke. Ta mõtles korraks, kas mitte majja sisse astuda, kuid kartis remondiprahi peal komistada ja luid-liikmeid murda.

Siin oleks muidugi kohe abiks võtta tema enda kasutusele võetud meetod luumurdude fikseerimiseks – jäik kipsmähis –, kuid Pirogov otsustas jätta riskimata. Ta ei olnud kindel, kas vaimusilmas toimivatele kätele-jalgadele oleks see meetod mõjunud.

Lähen parem koju, otsustas ta.

Pirogov jalutas ülikooli peahoonest kiviviske kaugusele Gildi tänavale. Enne oma korterisse minekut põikas ta kõrvalmajja, Postimehe toimetusse. Nagu mingi vägi tõmbas teda prillide ja karvase lõuaga ajakirjaniku selja taha.

Ajakirjanik lehitses Tartu Postimehe suviseid numbreid ja ajas näpuga järge rubriigis «Suvepirogov». Minust kirjutatakse, oletas Pirogov ja jäi vanu lehti lugema.

Peagi tõmbus tema pronksine nahk ninajuurel murelikult kurdu. Küsitletud inimesed ei teadnud temast suurt midagi. Kõige täpsemalt oli pihta saanud Tarmo Kulmar – ikkagi ju professor, kuigi libistab minu platsil ja mujalgi õlut nagu tudeng, mõ

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: