Ütelus «Küll küllale liiga ei tee» leidis järjekordselt kinnitust. Trummilöögid ja kitarririfid kõlasid sel nädalavahetusel Tartumaal eriti eredalt. Kes kohal, see kuulis-nägi ise. Kes aga hansamelust hõivatud, sellele teadmiseks nii palju, et neljandat korda toimus Tartu laulukaare kõrval ennast sõltumatu muusika festivaliks tituleeriv Plink Plonk. Kümnendat korda aga rokkis looduskaunis Vasulas Amme Rock.

Mis neid kahte üritust ühendas? Ikka ülevoolav tahe ühelt poolt muusikat teha ja teiselt poolt muusikat tarbida.

Amme Rockil sai vabalt hingata. Kui reede õhtul kõlasid esimesed rokihelid, võis lava ees rahumeeli oma rokiliigutusi testida. Legend Peeter Volkonski kuulutas lõbusas tujus festivali avatuks. Amme jõe ääres peetud rokipidu meelitas kohale mehi mustades mantlites, lillade parukate ja kauboimütsidega.

Plink Plongil olid kontserdid kahel laval. Palav päike ja omanäoline muusika tõid rahvale naeratuse näole. Suure lava esisel muruplatsil vedelesid suured punased ja rohelised kummirõngad, kus mõnusalt lösutades sai muusikat nautida. Väiksemas telgis pidi siiski omal jalal seisma ning elu, särtsu ja rokkimist oli seal ehk seetõttu rohkemgi.

Paide bänd Köök pani rahva hüppama ja karjuma. Ereliukas! Ereliukas! hõikasid andunud fännid, kui loo esimesed noodid nende kõrvu jõudsid.

Inimesed käisid ringi, naeratus näol, võtsid päikest ja hingasid muusikataktis.