Leitud taimede seas on hulgaliselt esimese, teise ja kolmanda kaitsekategooria liike. «Sellise taimestikuga niitu näeb Eestis vaid Saaremaal või Lääne-Eestis,» nentis botaanik Toomas Kukk, kes juuli keskel koos Silveti, Sõgeli ning riikliku looduskaitsekeskuse spetsialisti Eike Vunkiga taimi uurimas käis.

Hästi säilinud

«Miks niit nii hästi säilinud on, on arusaamatu, ta oli ju kinnine ala,» rääkis Kukk. «See on Tartu kohta täiesti hämmastav.» Tema sõnul võidi nõukogude ajal seda ala siiski mingil määral niita. Võimalik, et niit ongi säilinud tänu sellele, et ta asus suletud territooriumil ega jäänud linna arengule jalgu.

Kuna ekspertide esimene leiukoha külastus oli üsna põgus, tõdeb Toomas Kukk, et haruldasi taimi võib seal olla veelgi. Leitute seas on ka selliseid taimi, mis kasvavadki Eestis

ainult Tartus ja selle lähiümbruses, näiteks esimesse ehk rangeimasse kaitsekategooriasse kuuluvad pehme koeratubakas ning ahtalehine kareputk.

Kukk tõi veel näiteks, et leitud taimede seas domineeris teise kaitsekategooriasse kuuluv värvi-paskhein, samuti kasvab seal tuhandeid väikseid gladioole meenutavaid niidu-kuremõõku, mis on samuti teise kaitsekategooria liik.

Lea Sõgel tunnistas, et kaitseala loomisega peab siiski

kiirustama.

Lea Sõgel rääkis, et kuna ala vajab täpsemat piiritlemist, pöördutakse nende liikide elupaiganõudeid hästi tundvate botaanikute poole, kes ühtlasi uurivad sealseid taimekooslusi ja seavad tingimused tagamaks nende säilimine.

Sõgeli sõnul luuakse sinna kindlasti kaitseala, et aga leiukohas on ka esimese kaitsekategooria taimi, on võimalik ka nende liikide püsielupaiga loomine. Seetõttu ei tohi looduskaitseseaduse järgi taimede täpset leiukohta avaldada.

Sõgel täpsustas, et taimed asuvad Tartu linna ja valla piiril, kuid jäävad esialgse hinnangu järgi valla territooriumile reformimata riigimaale. Lennuvälja territooriumi lähiümbruse kohta on Tartu linn ning Tartu ja Luunja vald koostanud üldplaneeringu.

Sõgeli teada ei tohiks ala kaitse alla võtmine praegu küll kellegi ärihuve kahjustada. Samas tunnistas ta, et kaitseala loomisega peab siiski kiirustama.

Värske leid

Et leid on väga värske, kuulis Tartu vallavanem Aivar Soop sellest alles eile Tartu Postimehe käest ega osanud konkreetset ala teadmata veel kommenteerida, kas loodav kaitseala pärsib valla plaane.

Lea Sõgel rääkis, et Tartu ümbruses on ammust ajast teada rohkesti haruldasi taimeliike, millele on leidunud siin sobivaid kasvukohti tänu omapärastele Emajõe luhtadele ja sageli viljaka pinnasega lamminiitudele ning mitmekesisele maastikule.

«Ehkki viimase sajandi jooksul on linna intensiivse laienemise tõttu mitmed kasvukohad hävinud, jätkub haruldusi praegugi ja aeg-ajalt avastatakse veel seni tähelepanuta jäänud esinduslikke kasvukohti,» lisas Sõgel.

Toomas Kuke sõnul peaks leitud niitu sealse taimekoosluse säilitamiseks hakkama niitma. «Osa taimi kasvab seal põõsastikes, põõsastikud kutsuvad aga sageli rämpsu maha viskama, seetõttu ei ole nad praegu kenad kohad. Kui ala majandatakse ja niidetakse, on ka see oht väiksem, et keegi sinna rämpsu veaks,» rääkis Kukk. Tema nägemuses võiks leiukohast tulevikus saada kena puhkeala.