Noop ei salga ka sõnades, et on igati sõiduvees, ega heieta mõtteid mõnele muule tööle minekust. Pakkumisi on ta saanud aga piiri tagantki. «Mõnele võib nende hulgas olla väga ahvatlevaid, kuid pakkumine saab ahvatlevaks ikka alles siis, kui oled ise ahvatluseks valmis,» mõtiskleb Noop. «Kriitiliselt peeglisse vaatama ja lahkumisele mõtlema pean siis, kui käibe- ja kasuminumbrid hakkavad allamäge minema.»Kõrendist atleediks Tarmo Noop kaalub 120 kilo. Kui teda ennast nägemata ja tema tausta teadmata kuulda fakti, et kahekümneselt oli tal kehakaalu vaid pisut üle 70 kilo, kerkib tõenäoliselt vaimusilma ette hiiglasliku õllekõhu ja higist leemetava näoga südamehaige. Tegelikkuses on 39-aastane Noop kadestamisväärses vormis atleet, kellesugusega keegi vaevalt tüli norida söandab. Need 50 lisandunud kilo on puhas lihasmass, mille kasvatas ligi kahemeetrisele mehele selga ülikooliaastatel alanud süsteemne rauarebimine ja eritoitumine. Praegu satub Noop jõusaali, kus ta muide kohtas esimest korda ka oma abikaasat Annet, keskmiselt korra nädalas. Tihemini võib teda näha silkamas Elva mändide vahel või kuulda korvpalli põrgatamas hambaravifirma Maxilla osaniku Ragnar Abeli hoovis. Põrked on vaiksed, Noop ise alati mitte. «Meie kisa on vahel kuulda kolme tänava taha. Naabrid on koguni tulnud märkust tegema,» kirjeldab Noobist üksteist aastat noorem Abel. «Võit on talle väga tähtis ja palliplatsil peame meeletuid vaidlusi, kas oli viga või ei. Pärast, kui oleme liha vardasse löönud ja õlle lahti korkinud, naerame oma kirge.» Noobi klassivenda, juhtimisajakirja Director peatoimetajat Taivo Paju on Noobi väljakujunenud spordikirg kõige enam üllatanud. Paju sõnul oli Noop koolipõlves küll viimane, kes igatsevalt palliplatsi poole kiikas või sajas meetris rekordeid lõi. Oli hoopis kooli parim ajalootundja. Paju mäletab, et kooli punkbänd, kus Noop vene elektrioreli klahve togis, nägi nii kole välja ja tegi nii hirmsat häält, et direktor keelas sel igasugused esinemised. Sellest innustatult korraldati salajane trett Alatskivi kooli peole. Peipsi äärest saadeti ekstra männilinna pillide ja pillimeeste järele GAZ-52 ja Volga. Pasunamees Tartu linnapeal Urmas Kruusel, kes on istunud aastaid koos Tarmo Noobiga Elva linnavolikogu Reformierakonna fraktsioonis, seostuvad Noobiga esmalt üüratu töövõime ja kadestamisväärne musikaalsus. «Juhtusin paar aastat tagasi kuulma teda saksi mängimas. Tal oli uskumatult hea toon,» meenutab Kruuse. Muusikaga seob Tarmo Noopi kogu kunagine koolipõli. Kuueselt hakkas õppima klaverit. Pärast kaheksat aastat klahvide taga haaras neljaks aastaks kätte saksofoni ja tõdes rõõmuga, et võrreldes klaveriga on see üks imelihtne riist sõrmitseda. «Eelistan siiski mängida klaverit, sest saksofon on pill, mis vajab hästi mängimiseks pidevat harjutamist,» tunnistab Noop. Elva gümnaasiumi saksa keele õpetaja, Noobi keskkooliaegne klassijuhataja Lilia Simson mäletab oma kasvandikku musitseerimas kõikvõimalikel aktustel ja pidudel. Iga kord kulus tal tükk aega selleks, et oma pikad jalad klaveri alla ära paigutada. Noop ei salga, et 13-aastaselt klaveriga ühele poole saades polnud temast saanud heliredelisõltlast ega hakanud peas tiksuma mõte muusikukarjäärist. Nagu iga laps, oli temagi kaalunud muusikakooli poolelijätmist. Saksofon oli pragmaatiline otsus – saaks Nõukogude armees puhkpilliorkestrisse. «Saks tundus puhkpillidest kõige seksikam ja ägedam, aga lõpuks selgus, et viletsa nägemise pärast mind armeesse ei tahetagi,» muigab Noop. Kakskümmend aastat hiljem ta enam viletsate silmade üle kurta ei saa: omaaegse miinus kaheksa asemele opereerisid kirurgid paar aastat tagasi perfektse nägemise. Poliitiliselt salliv Kaheksakümnendate aastate lõpul Tallinna Tehnikaülikoolis õppides sõbrunes Noop hilisema BNSi asutaja ja juhi Oleg Harlamoviga. Teineteise seltskonda nautides tagusid nad koroonat, tuupisid koos eksameiks. «Mul on palju tuttavaid, keda ei tunne paari-kolmeaastase pausi järel enam ära,» nendib Harlamov. «Tarmo pole sugugi muutunud: sama lõbus, sama nooruslik, sama energiline. Kui kokku saame, mängime noolemängu ja taome endiselt koroonat.» Keskerakonna liiget ja Edgar Savisaare nõunikku Harlamovit ei morjenda kuidagi, et sõber kuulub hoopiski Reformierakonda, mis eeskätt viimasel ajal on aidanud jõuliselt kaasa Savisaare-vastase hüsteeria kütmisele. «Hakkasime suhtlema, kui polnud ei Reformi- ega Keskerakonda. Parteisse astumine pole meie sõprust kuidagi lõhestanud,» väidab Harlamov. «Poliitilist diskussiooni me just meeleheitlikult ei väldi, aga märksa rohkem räägime ilmast.» 13-aastase parteistaa˛iga Noobi senine lagi poliitikas, mida ta ise nimetab mure tundmiseks kodulinna pärast, on töö kolmes järjestikuses Elva volikogu koosseisus. Suurde poliitikasse minekust ta tulevikupilte ei maali. «Minu kuulumine erakonda on maailmavaate väljendus, ei enamat,» väidab Noop. «Vähemalt lähemate aastate jooksul ei plaani ma küll poliitikasse siseneda. Äri pakub suuremaid väljakutseid, aga ka mõnes mõttes rahulikumat elu.»
> Loe edasi |
