Maaomanik näitab näpuga metsast lõbu ja läbu otsivaile vurledele. Seeneline murrab pead, kust leida vurlest metsaomanik, et temalt eravalduse sildist möödumiseks luba küsida. Kõik omaniku-külalise konfliktid seljatab aga kamp ATV-mehi, kes lennutab taeva poole pori ja mootorimüra.

Asjalood on muutunud, omandiinstinkt saanud taas väljundi. Kuid viisteist aastat on olnud liiga lühike aeg, et kõik jõuaks õppida ühtviisi hästi austama võõrast omandit ning hoidma meie kõigi ühisvara – riigimetsa.

-----------------------------------------------------

Paul Varul, Tartu Ülikooli tsiviilõiguse professor:

Ma arvan, et maa- ja metsaomanike õigused on seadusega piisavalt kaitstud. Igameheõigust on maaomanikul võimalik praegugi küllaltki olulisel määral piirata, kui ta oma valdusi tarastab või tähistab.

1992. ja 1993. aastal, kui koostati asjaõigusseadust, oli see temaatika kõvasti vaidluse all. Kuid ma arvan, et praegune regulatsioon on kokkuvõttes päris hea.

Ühtpidi peab olema tagatud, et ka linnainimesel, kellel suuremaid maavaldusi pole, oleks võimalik käia looduses, korjata marju ja seeni. Teistpidi peab muidugi tagama, et võõral maatükil ei tekitataks liigset kahju. Näiteks luues rohkem spetsiaalseid kohti, kus võib mootorsõidukitega sõita.

Minul on maa Tartu piiri ääres Väike-Lohkva külas ja ma vaatan talvel hea meelega, kuidas siinkandis suusatamas käivad linlased sõidavad ka üle minu krundi. See ei riiva kuidagi mu huve.

Need ilmingud, mis maaomanikele meelehärmi valmistavad, on rohkem üldise kultuuritausta küsimus. Ainult õiguslike normidega ei saa elus kõike korda panna. On veel tavanormid, moraalinormid, hea kasvatus. See käib ühiskonna üldise arengu juurde.

Toomas Haas, Tartu metskonna metsaülem:

Minu meelest on igameheõigust piisavalt. Vähemalt riigimetsas on inimestele antud küllaldased võimalused liikumiseks ja marjakorjamiseks.

Kas igameheõigust peaks kärpima, on raske hinnata, aga ilmselt tuleks mõningaid asju täpsustada. Näiteks võiks teha mängureeglid ATVdega sõitmiseks. Skuutritega oli ju ka tüli, aga nüüdseks on paigas, kus tohib ja kus ei tohi sõita.

ATVdega on see häda, et tihti ilmub neid ei tea kust korraga kümme tükki või rohkem. Peatada on neid raske, järele sõita pole tavaliselt võimalik. Korralekutsumiseks tuleks kutsuda politsei, aga seks ajaks, kui politsei kohale jõuab, on nad juba läinud.

Oma metsas Valgamaal täheldan, kuidas jahimehed ehitavad igale poole, ka kasvavate puude külge, oma pukke minu käest küsimata ja sõidavad puruks metsasihte. Olen võtnud hoogu, et kohaliku jahiseltsiga sel teemal rääkida.

Alati pole vaja karistama tõtata. Tihtipeale piisab rääkimisest, kasvatamisest.

Kaja Lotman, Riikliku Looduskaitsekeskuse Lääne-Hiiu regiooni direktor:

Igameheõigust tuleb piirata, kui see hakkab rikkuma teiste õigust rahule. Õigusaktid ja kaitse-eeskirjad seda ka teevad. Näiteks Matsalu rahvuspargis on meil alasid, kus lindude pesitsusajal ei tohi liikuda ka jalgsi, rääkimata ATV-sõidust.

Seadusandlus võimaldab ka omavalitsustel kehtestada vaikseid piirangualasid, märkides need üldplaneeringusse. Kuid tundub, et seadustega pole reeglid piisavalt paika pandud, muidu oleks igameheõiguse kuritarvitamine juba lõpetatud.

Isiklikult pole ma oma õiguste riivamise all kannatanud. Kui mul on naabritega probleeme, räägin nendega ja me saame asjad alati lahendatud. Muidugi tahaks oma metsast seeni korjata, aga mis teha, kui mõned on virgemad.

Seente ja marjade korjamise keelamist eramaal pean põhjendatuks siis, kui on selge, et see pole igameheõiguse kasutamine, vaid massiline majandustegevus.

Jaak Volmer, Tartu jahindusklubi direktor:

Arvan, et seda õigust on parajalt. Seadusandlikult on asjad paigas. Küsimus on selles, et ühelt poolt peab maaomanik selgelt väljendama, milliseid piiranguid ta oma maal seab. Teiselt poolt peavad maa kasutajad, näiteks ATVdega sõitjad, maaomaniku suhtes viisakust üles näitama.

Minus ei tekita negatiivseid tundeid minu metsas käivad marjulised, seenelised ja muidu jalutajad. Kui keegi teeks lõket või sõidaks ATVga üle mu põllu või läbi metsa minuga rääkimata, oleks teine lugu. See pole igameheõigus ja ükski seadus selleks õigust ei anna.

ATV-teemaga seoses tahan üldisemalt rõhutada, et iga isane tahab actionit. Kui keelame skuutrisõidu, lähevad nad mootorsaanidele ja ATVdele. Keelame need ka ära – mis nad siis tegema hakkavad? Aknaid sisse viskama?

Väljund jõu väljalaskmiseks peab olema. Aga seda võiks teha mõnes vanas kruusaaugus või muus spetsiaalses kohas. Motokrossi ju ka metsas ei sõideta.

Mart Jüssi, ELFi nõukogu liige, merebioloog:

Ma ei arvaks, et liiga palju. Meie elupiirkonna pikaajaline traditsioon on ju olnud käia looduses kogumas marju-seeni või muidu puhkamas. Minul on ka tükk metsa, aga ma pole mõelnud seal korilust keelata.

Tasakaal on puudu selles, et igaüks ei saa aru, et igameheõigusega kaasneb igamehekohustus. Olen töötanud palju Põhjamaades ja Šotimaal. Seal oskavad inimesed igameheõigusest lugu pidada, seda kasutatakse mõistlikult ja tasakaalukalt.

Nõukogude ajal olulisi piiranguid looduses liikumiseks ei olnud, kuid polnud ka mitmeid looduses viibimise viise nagu praegu. Ma usun, et paljud inimesed pole jõudnud end igameheõiguse mõttega harjutada, end sellega kurssi viia.

ATV-kirge ei saa ära keelata. Kuid kuna see mootorsõiduk ei liigu looduses jälgi jätmata, peaks selle kasutamine olema täpsemalt reguleeritud. Oma metsas ei sooviks küll ATVsid sõitmas näha.

Antti Reiljan, ATV-matkade korraldaja:

Asi pole õiguses, vaid inimestes. Kas inimene on kultuurne või ei. Igameheõiguse kasutamisega on nagu alkoholi joomisega: kui inimene juua ei oska, hakkab ta lollusi tegema. Ka ATV-matku on võimalik teha mõistlikult.

Eks ma ole oma asjaajamiste juures igasugu tegelasi näinud. Mõne peale lähed lausa kurjaks. Näiteks on inimesel koplis hobused. Üks elumees ATVga sõitjate grupist otsustas hakata signaalitama ja hobused kukkusid lõhkuma.

Ma ei tea, kas mõnel inimesel on tõesti nii suur stress, et niipea kui ATV selga istub, hakkab endale igasuguseid asju ette kujutama.

Teisalt on ka kummalisi metsaomanikke, kes kujutavad ette, et on üleöö hirmsaks mõisnikuks saanud. Pahandavad isegi siis, kui sõidad tema metsaväljaveoteel. Leidub neidki, kes ei salli ka marjulisi-seenelisi. See on juba haiglane omandiinstinkt.

Arne Ader, Loodusfotograaf:

Me peaks väärtustama vaikust kui loodusvara. Igameheõiguse juures on põnev seadusepunkt see, et igale poole lubatakse mootorsaane. Mina eelistaks hoida kõiki mootorsõidukeid neile ettenähtud radadel, mis on kokkulepetega paika pandud.

Selliseid näiteid, et marjade ja seente korjamine oleks mõnda metsaomanikku segama hakanud, pole ma kohanud. Muidugi võivad olla üksikjuhud, kus näiteks mõne hea jõhvikasoo ääres trampimine on väga massiliseks muutunud või kui keegi otsustab minna saaki jahtima marjakombainiga.

Üldjuhul on aga inimesed, kes käivad marjul-seenil, toredad ja nendega on meeldiv juttu ajada. Muidugi oleks ebaõiglane öelda, et kõik motoriseeritud inimesed on teistmoodi inimesed, kuid nende seas on paraku selliseid, kes loodushoiule ei mõtle.

Ka mootorsaani ja ATVga võib sõita väga mõistlikult, aga kui seda tehakse lõbu pärast, peaks sõitjaid kanaliseerima.

Paap Kõlar, Eesti Seiklusturismi Assotsiatsiooni juhatuse liige:

Tegelen seiklusturismiga juba 20 aastat. Elu on õpetanud, et igasugune tegevus tuleb korraldada nii, et häirimine oleks minimaalne, samuti negatiivsed tagajärjed. On tarvis paika panna, kus ATV või mootorkelguga sõita, ja sõlmida maaomanikega kokkulepped.

Seadustega on kõik paigas. Kui midagi on paigast ära, siis see, et mõni mees kipub igaüheõigust kuritarvitama. Kui seadus ütleb, et omaniku loata ei tohi tema maal sõita, ja ikka sõidetakse, on see järelevalve teema. Ma ei kaitse kunagi loata lõhkujaid, purjuspäi sõitjaid jne.

Suur probleem on selles, et riik on ignoreerinud täielikult harrastustingimuste loomist. Ja kui pole tingimusi, tekivad konfliktid.

Erasektor on võtnud initsiatiivi, aga seiklusturismi tuleks vaadata ka riiklikust turismimajanduse seisukohast. Soomes on ammu aru saadud, et mootorkelk on hädavajalik nende turismimajanduse edendamiseks.

Probleem on ka tolerantsi puuduses. Inimestele ei saa hobisid dikteerida. See on lühinägelik suhtumine, tekitab asjata barjääre. Inimene ei hakka linnuvaatlejaks, sest keegi teda käskis.