| |
|
 |
Tänavu ettevõtjaks hakanud Airi Taavel vuristab oma unistuste õmblusmasina taga poodidesse müüki viimiseks nurga- ehk niinimetatud krooksupatju, mida on hea nii titale kui ka suurele inimesele diivaninurka selja taha sättida.
Foto: Margus Ansu |
|
Airi Taavel ja Ene Sarap tegid palgatööle lõpu
(1)
30.12.2005 00:01
Vilja Kohler
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Pealtnäha ei seo neid kaht naist miski: üks neist on aastaid hommikuti tõtanud suurde mööblifirmasse õmblema, teine aga on samal ajal koha sisse võtnud Tartu Ülikooli raamatukogu puhtas kabinetis.
Siiski-siiski on neil kahel erineval naisel ühisosa täitsa olemas. Nad mõlemad, rätsepaks õppinud Airi Taavel ning kõike kunagi ammu-ammu paberile ja pärgamendile kantut restaureeriv Ene Sarap, tegid tänavu elus pöörde, mis pani punkti nende pikaajalisele palgatöölise elule ning tegi neist ettevõtjad. Ühine on seegi, et ettevõtjaks hakkasid nad olude sunnil. Ene Sarapi juhitav kuue töötajaga teaduspõhine OÜ Mandragora sündis põhjusel, et Tartu Ülikool arvas aastaid raamatukogus tehtud trükiste restaureerimise oma põhitegevuse hulgast välja. «Aga meil olid kliendid olemas, me ei saanud lihtsalt laiali minna,» räägib Sarap. Töö on hobi Paarkümmend aastat ASi Tarmeko uut mööblit väljatöötavas ja keerulisi mudeleid valmistavas eksperimentaaltsehhis ametis olnud Airi Taavel oli oma tööga väga rahul: põnev, loominguline, vaheldusrikas, iseloomustab ta suures firmas peetud ametit. Kuid samas: üha närvilisemaks muutuv õhkkond, kuust-kuusse üks ja sama väike palk ja kõrvus kajamas raadiost kuuldud ettevõtja Rein Kilgi lause «Kui teil on mõte oma firmast, siis andke takka ». Novembris panigi Airi Taavel Tarmekos ameti maha ning hakkas omanikuks, ülemuseks, alluvaks, õmblejaks, juurdelõikajaks, varustajaks, müügimeheks ja kelleks veel iganes vaja omarajatud firmas Stau AIL OÜ. Ja ta on tehtud sammuga rahul: «Mul on nüüd oma kodus mu unistuste õmblusmasin, mille taga võin istuda elu lõpuni. Ja mul on töö, mis on mu hobi.» Viimane tähendab suures osas ikka mööbliga seonduvat: näiteks diivani polsterdamist ja uue katteriide panekut, lihtsamate pehmete istmete valmistamist ning autoistmekatete õmblemist. Tulevikus, kui tööd juurde tuleb, kavatseb Stau AILi omanik endale abilise palgata. Kuigi praegu on vastse firmaomaniku sissetulek väiksem, kui see oli palgatööd tehes, pole kaks last üksi suureks kasvatanud naisel tuleviku ees hirmu. «Tööd on,» kinnitab ta. Elu on talle selgeks teinud ka tõsiasja, et üks inimene ei jõua kogu maailma tööd ära teha. «Tööd tuleb võtta nii palju, et elamiseks jääks ka aega,» sõnab Airi Taavel. «Raha teenimisel tuleb endale seada eesmärk – kui palju ja milleks.» Lisaks äraelamisele teenib ta raha ka reisimiseks. Et avardada silmaringi ja et saaks käia erinevates maades mööblipoodides kaemas, mida teised inimesed siin ilmas teevad. Vabad käed Pool aastat on liiga väike aeg, et anda tõest hinnangut, kuidas meie firmal on läinud, ütleb Ene Sarap Mandragora käekäigust rääkides. Küsimusele, kas ta ise on nüüd rikkam kui palgatööd tehes, vastas Ene Sarap: «Majanduslikult pole mu seis halvemaks muutunud.» Firma loomisest rääkides tunnistab selle juhataja, et loomulikult jagus alguses optimismi sekka ka kõhklusi: kas ikka tööd jätkub, kas ikka teenime kuuele inimesele palga välja... Nüüd, mõni aeg ettevõtjaleiba söönuna tunnistab Ene Sarap, et ei soovi enam kunagi palgatööle tagasi minna. «Varem oli otsustajate rida üsna pikk, nüüd tunnen, et
mul on oma töös vabad käed,» põhjendab ta. «Samas teisalt: nüüd ei saa ma enam
midagi teiste kaela ajada. Nüüd teen kõik, nii hea kui halva otsuse,
endale.»
|
