| «Alatskivi on nahkhiirte uurimise poolest väga tähenduslik,» märgib Lutsar. «See on üks esimesi paiku, kus nahkhiiri on süstemaatiliselt jälgitud ja uuritud.» Lutsar pistab mulle pihku Linda Pootsi artikli «Täiendavaid andmeid Eesti NSV nahkhiirlaste kohta» aastast 1957. Selles kirjeldab Poots hõbe-nahkhiire, toonase nimega suur-nahkhiire koloonia avastamist Alatskivi kiriku plekk-katuse ja sarikate vahelt. Eestis määratud 11 nahkhiireliigist on Alatskivil kindlaks tehtud tervelt kaheksa: tiigilendlane, suurvidevlane, pargi-nahkhiir, veelendlane, põhja-nahkhiir, suurkõrv, kääbus-nahkhiir ja juba mainitud hõbe-nahkhiir.Vihisejad augustiõhtus Alatskivi vallavanem Andu Tõrva, kelle koduaknasse nii maaliline loss kui ka seda ümbritsev võimas põlispuudega park ära paistab, ütleb iseäranis lendhiiretiine olevat kodualeviku augustiõhtute õhu. «Panevad viuh! ja viuh!, nii et koerad lähevad nende sebimise peale marru,» kirjeldab Andu Tõrva. «Aga nahkhiired on nende jaoks liiga kiired lendajad.» Õhuputukaist ja liblikaist toituvail nahkhiirtel on Eesti oludes süüa umbes pooleks aastaks. Erinevalt rändlindudest ei jaksa aga pisikesed karvased imetajad tuhandeid kilomeetreid lõunamaale lennata. Nad otsivad jaheda varjepaiga ning vajuvad tardunne. Meie suurim teadaolev nahkhiirte talvituspaik on Põlvamaal Piusa liivakivikoobastes, kuhu koguneb talveks tuhandeid käsitiivalisi. Suurematest koondumiskohtadest mainib Lauri Lutsar ka näiteks Tallinna-lähedasi Laagri koopaid, Peeter Esimese ajal rajatud merekindluse käike. «Eriti tähtsad talvituskohad on aga nahkhiirtele just vanad suured mõisakeldrid, kus temperatuur püsib stabiilselt nulli lähedal isegi siis, kui keegi unustab ukse mõneks ajaks irvakile,» räägib Lutsar. Alatskivi mõisa jääkelder on Lutsari sõnul just selliste mõisakeldrite killast, kus meelsasti suiguks pikale unele näiteks nattereri lendlane, veelendlane ning tõmmulendlane. Eriti tõenäoselt aga arvukamate liikide, pruun-suurkõrva ja põhja-nahkhiire esindajad. Esimene ilmselt põhjusel, et rõngastusandmete järgi ta suurt üle paarikümne kilomeetri ei rändagi. Alatskivil suvekoloonia moodustavale ja poegivale suurkõrvale jääb Piusa koobastik aeglase lennukombe tõttu lihtsalt liiga kurnavalt kaugeks. «Üldiselt on nahkhiirtele optimaalne talvitumistemperatuur üks-kaks soojakraadi,» ütleb Lutsar. «Kui ruumis on sooja kümme kraadi, on kõrge ka nahkhiire kehatemperatuur. See tähendab, et tema ainevahetus töötab, aga kuna tal kusagilt süüa võtta pole, võib ta olla kevadeks kutu.» Samamoodi tapab nahkhiire läbikülmumine. Alatskivi jääkeldri kahest välisuksest üks on päris kadunud, teine aga ähvardab sulgemisproovi peale tükkideks pudeneda. Pole kahtlustki, et täie mõistuse juures viibiv nahkhiir siia talvekorterisse ei tule. «Sellise keldri nahkhiiresõbralikuks muutmiseks poleks tarvis otsida mingit hirmkallist lahendust,» arvab Lutsar. «Tõhus ja lihtne oleks näiteks laduda ukseava ajutiselt kinni kas või heinapakkidega.» Kelder saab suletud Alatskivi vallavanem Andu Tõrva sedastab, et valla katsed kogu mõisakompleksi, kaasa arvatud jääkeldrit, rendile anda on seni nurjunud. Kuid ta on kindel, et keldri soojapidavaks muutmisega saab vald üks-kaks hakkama. «Vaatame üle, võibolla leiame sinna ette mingi vanema ukse,» mõtiskleb Tõrva, kahetsedes, et targad teadusemehed pole vallavalitsusele keldriprobleemist isegi vihjanud. Lauri Lutsari kinnitusel pole keldriomanikel käsitiivaliste hüvanguks veel hilja tegutseda. Soojadel õhtutel võivad nad praegugi ringi lennata, viibides puhkeajal esialgu mõnes ajutises varjepaigas. Näiteks seinapraos. Külmakraadidega võivad nad aga hakata pikemaks uneks mõnusat keldrit otsima. Nahkhiired • Maailmas on teada üle 1000 liigi käsitiivalisi. Neist enamik kuulub väike-käsitiivaliste ehk nahkhiireliste alamseltsi. Euroopas on teada üle 40 nahkhiireliigi. • Eestis on seni kindlaks tehtud 12 liiki nahkhiiri. Neist arvukaim, 100 000 – 300 000 isendit, on põhja-nahkhiir. Alla 5000 isendi on suurvidevlasi, nattereri lendlasi, habelendlasi, hõbe-nahkhiiri ja kääbus-nahkhiiri ning pügmee-nahkhiiri. • Eestis esinevaist liikidest on seitse paiksed, moodustades suviseid poegimiskolooniaid ning ka talvitudes. Talvitumiseks tarvitavad nahkhiired koopaid ja keldreid, aga ka seina- ja laepragusid, kus neid ei häirita ja kus on jahe, kuid ei ole pikemalt külmakraade. • Sobiv nahkhiirekelder ei tohi olla täielikult suletud, s.t seal peab olema vähemalt paari-kolme sentimeetri laiusi avasid või pragusid, kust nahkhiir mahub sisse pugema. Allikad: «Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks 2005–2009», koolielu.ee, Lauri Lutsar |
Kõik tänased
