Millegi õpetamiseks peavad olema tingimused ehk siis vajalikuga varustatud klassid või kabinetid ja õpetajad. Ei kujuta näiteks keegi ette, et keemiakatseteks vajalikud kemikaalid peaksid tundi tooma õpilased ise või laulutunniks tuleks joosta vähemalt pooletunnise tee kaugusele teise kooli. Või sedagi, et ühe linna koolide füüsikatunnid erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Paraku tööõpetusega just nii ongi. Linna paarikümnest põhiharidust andvast koolist on ideaalilähedased käsitöö ja tööõpetuse klassid Miina Härma gümnaasiumis, oma tingimustega on rahul veel kolm kooli, aga edasi tuleb rida nukraid probleeme ehk nagu eelmisel nädalal kirjutas Tartu Postimees: «Kui on ruumi, siis pole tööriistu, kui on riistad, pole materjale, kui on materjalid, pole ruumi.»Jah, mõnel koolil pole üldse ruumi, nii peavad näiteks Karlova lapsed minema Forseliuse gümnaasiumi ja kommertsgümnaasium Descartes’i lütseumi. Peale ruumi vajatakse käsitöö ja tööõpetuse tundides mitmesuguseid materjale riidest ja toiduainetest puidu ja metallini, tööriistu ja seadmeid, lisaks veel raha, et riistade ajalugu ei küüniks keskaega ja tööoskust saaks õppida ka muu kui vaid ettevõtteist lunitud jäätmete varal. Nagu poiss peab teadma, mis on jalgpallivärav ja korvirõngas, nii peaks ta koolist saama ka kogemuse, mida mees võib tunda mõne koduse asja oma kätega tegemise või korda ajamise vaevast ja rõõmust. Tüdrukuid, tulevasi naisi, rikastab aimu saamine köögi ja käsitöö võimalustest, aga tänapäeva loominguline lähenemine ei keela pakkuda tüdrukutele poistetööd ja vastupidi. Tööõpetus pole kutseharidus, niisiis pole selleks tarvis hirmkallist ja tehnika viimase sõna järgi masinaparki, küll aga vastupidavaid ajakohaseid riistu ja eeskätt normaalseid tingimusi esmaste oskuste omandamiseks. Surudes hädaga tööõpetuse räämas keldrisse või kitsasse koridori, kaotab aga seegi ponnistus mõtte, sest ebameeldivad kogemused lapsi ei innusta. Ja lõpuks: kuhu jäävad viimasel ajal nii sageli rõhutatud võrdsed võimalused head haridust saada? Ei linna haridusosakonna juhatajal ega haridusala kureerival abilinnapeal näi olevat selget ettekujutust, plaanist rääkimata, kuidas kitsikusest välja tulla. Kui palju see aega võtab, kui palju raha kulub ja kust see tulla võiks. Justkui kahe silma vahele jäänud asi, mis hästi ei ela, aga ära ka ei sure. Pealegi on lipulaev olemas – kui küsitakse või huvi tuntakse, võib iga kell ette näidata Härma kooli käsitöömaja. Kuigi meil on e-asjus lennukas linnavõim, jääb siiski veel mägede ja merede taha aeg, mil kõik eluvärk saab arvuti või mobiiliga ära aetud. Tööõpetus ootab lahendusi, lugupeetud raad! |