Tema ema Anneli täpsustab, et majas käib remont ja numbrimärk pandi senikauaks nende kuuri hoiule. Et see kõlises nii hästi, saigi number 18st üks Serious Deathi muusikariist, lisaks punasele plastämbrile, Fordi ilukilbile, plastist plokkflöödile, mängutrummile ning -kitarrile ja madratsi pakendis olnud metallnurgale.

Ema räägib, et pakkus riistade löömiseks visplit ja kulpi, aga need muusikutele ei sobinud ja nii ongi trummipulkadeks hoopiski hiina toidu söömise pulgad.

Andreas tegi esimese bändi jaanuaris, Serious Death alustas märtsis ja on poisil suisa neljas bänd. Andreas meenutab, et alguses tegid nad lihtsalt suuga pillihääli, aga hiljem mõeldi, et bänd võiks olla natuke ehtsam – nii ostsidki poisid mänguasjapoest endale kitarri ja hakkasid tasapisi riistu juurde koguma.

Koduleheküljelt serious.death.eths.ee võib lugeda, et praegu on bändis lisaks Andreasele tegev ka Trummipulk. Aga ega need asjad nii lihtsad olegi, selgub Andrease jutust. Nimelt on Trummipulk üks poiss, kes innustas Andreastki metalmuusikat tegema (enne seda tegi Andreas peamiselt räppmuusikat).

Nüüd aga on Andreas õnnetu, sest Trummipulk tahab hoopiski tümakat kuulata ja üleüldse olevat Trummipulk bänditegemisest väsinud ja tahab ära minna.

«Üks mu vana trummar Glen tuli nüüd tagasi, tema ei oska ka eriti trumme mängida, aga temal on plastmassist kitarr, millel on katkised keeled asendatud kummist keeltega ja need teevad sellist tumedat bassihäält,» vaeb Andreas mõttes bändi tulevikku.

Andrease klassi tuli sel aastal üks uus poiss ka, kes on trummimängu õppinud, ja Andreasel oleks hea meel, kui tema uueks trummariks tuleks, paraku ei ole uus poiss hoolimata lubadustest veel ennast bändiproovi näole andnud.

«Segane värk jah,» võtab Andreas kokku, kui on kõik bändiliikmete leidmise ja nende hoidmise probleemid üksipulgi ära seletanud.

«Neile peab meeldima metalmuusika ja neil ei tohi lavahirmu olla,» räägib hetkel Serious Deathi ainus liige, millised võiks ülejäänud bändi liikmed, näiteks trummar ja basskitarrist, olla.

Andreas ise laulab, mängib kitarri ja on kirjutanud 18 laulule sõnad. Sõnade kirjutamine algab Andrease sõnul ikka pealkirjast – esmalt tuleb mõelda ilus pealkiri ja siis sinna juurde sobilikud sõnad.

Bändiga esinenud Andreas veel ei ole ja lava eeski käis viimati kolmeaastaselt Võrus folkloorifestivalil. Poiss on mõelnud, et kontserdiks oleks ideaalne koht nende tagahoovi terrass, ent nendib, et seal ema ei luba, sest muidu naabrid vaatavad, et nad on hulluks läinud – võtavad pange ja hakkavad seda peksma.

Ka koolis ei tuleks Andrease hinnangul esinemisest suurt midagi välja, sest seal on suured poisid, kes teda naeraks ja narriks, et see pole mingi bändi tegemine, vaid pangepeksmine. See aga Andreasele ei meeli.

«Ma tahaks enda bändiga jõuda nii kaugele, kui võimalik, aga ma arvan, et ei jõua,» räägib poiss. «No kui juba pillid on sellised... Kui ma saaks pillid ja bändikaaslased, siis ma tahaks saada sama kuulsaks kui need teised. Metsatöll näiteks,» pihib Andreas ja lisab, et käis äsja Metsatöllile näppu viskamas. Peale Metsatölli meeldivad Andreasele ka Lordi, Metallica ja Rammstein.

Andrease ema Anneli räägib, et poja igasuguste hobide üle on ainult hea meel, aga Andreasel pole muusikalist kuulmist, mistõttu on tema bänditegemise idee maha laitnud.

«Aga ta kohutavalt tahab teha,» ütleb ema ja lohutab ennast, et ehk on maailmas teisigi muusikuid, kellel muusikalist kuulmist pole.

Andreas ütlebki, et metalmuusikul ei ole vaja viisipidamist, vaid rütmitunnet. Ka enda sõnul ei pea ta viisi, hoolimata sellest, et ta kõval ja selgel häälel laulab ja koolis on muusikaõpetus alati viis, sest tal on laulusõnad peas. Aga rütmitunnetusega pidavat tal kõik okei olema.

Erilised lapsed

«Ma kuulsin, et on igasuguseid bände olemas ja kõikvõimalikke tagumisi. Võib-olla ei olegi nii kummaline, et ta taob pange, Fordi ilukilpi ja maja numbrimärki,» on ema endaga rahu teinud ja lisab, et poiss muudkui nõuab, et ema ostaks talle päris trummi, plokkflöödi ja kitarri, ning võib-olla isegi ostaks ka, kui raha nii palju oleks.

Andreas aga plaanib juba uut kassetti lindistada, et trummari leidmise korral internetti uued lood üles laadida – esmalt tuleb laulda laulud kassetile, et need siis hiljem arvuti mikrofoniga arvutisse salvestada.

«Millegipärast arvuti salvestab ainult minuti kaupa, sellepärast meil nii lühikesed lood ongi,» avaldab Andreas saladuse ja lisab, et tegelikult on tal välja mõeldud isegi neljaminutilised lood, aga neid ei saa ta arvutisse salvestada.

Ema tõdeb, et need tänapäeva noored on kõik omamoodi erilised ja andekad, nagu ka tema laps, kes ei vaja mingeid eeskujusid ja kui vaja, hakkavad tühjalt kohalt pihta.

Nii ka Andreas, kellel küll vanavanavanemad on rahvuslikke pille mänginud, aga kel kodus ükski inimene muusikaga ei tegele. Ja kui see poiss saaks veel päris pillid kätte, küll ta siis teeks...