Ligi aasta avatud Tartu uus kaubamaja väljanägemiselt minus aasimistahet ei ärgita.

Kolossi sisenedes satud aga «imede» õue, kus sind tabavad mitmed üllatused.

Müstilised hinnad

Suurkaubamajades nii meil kui ka mujal on tavaks saanud osturallid või odavad kaubapäevad. Selleks varutakse soodsate hindadega kaupu, mida rahvas sageli haarab lennult.

Paraku taipad ühe või teise eseme lähemal silmitsemisel, et pakutava kvaliteedi ja hinna suhe pole kooskõlas.

Olles piisavalt palju mujal suurkaubamajades ringi liikunud, tean, et see ja too asi müüakse näiteks Stockholmi või Brüsseli ostukeskuses hullude hindade raames 5–7 eurot tükk ehk 80–100 krooni kandis. Eestisse jõudes muundub hind kahe- või kolmekordseks.

Kui nõudlust jätkub ja rahvas on rumal, siis muudkui ostetakse, anna ainult minna. Nii mõnigi kaubandusega kursis olev inimene on mulle kinnitanud, et Tartu kaubamajas on juurdehindlus üle mõistuse suur ning soovitab sellest kohast kauge kaarega mööda käia.

Mind aga ajab tagant uudishimu. Pilgu ette jäid Titani firma reisikohvrid, sellised ratastel, mida mugav vedada.

Kohvrite hinnalipikutel on hinnaks märgitud 1599 krooni, kohvri teisel küljel teatab värviline silt hinna 89.95 EURi. Kui see kursi järgi (15,678) ümber panna kroonidesse, saab hinnaks 1410.20 – vahe seega 189 krooni.

Minu soovitus kaubamaja rahvale: kui teine kord midagi siinse müügi tarvis ostate, siis olge head ja võtke eurohinna lipikud küljest. Nende kaubale külge jätmine näitab kas hoolimatust ja lohakust või juhindutakse põhimõttest, et rahvas on lihtsalt loll.

Tegelikult on eestlane, sealhulgas tartlane, piisavalt ringi liikunud ning näinud, mis midagi mujal maksab.

Lastenurk kadunud

Kauba- või ostukeskusesse minnakse enamasti lastega.

Veel eelmisel aastal oli kolmandal korrusel lastetuba, kuhu võis pisipõnni või -plika jätta. Ta sai seal omaette mängida sellal, kui vanemad sisseoste tegid. Rahul olid lapsed, kellele mängutuba oli põnevate avastuste koht ning emad-isad, et oli koht, kuhu sai oma järeltulija rahuliku südamega jätta.

Lasteosakonna hiljutise laienemisega kadus ootamatult lastenurk. Tahes-tahtmata kerkib küsimus, milleks see hea oli.

Kurb on vaadata kuidas nüüd emad-isad kräunuvaid ja jonnivaid lapsi käeotsas korruselt korrusele tassivad. Pole ka midagi imestada, sest rahvarohkes kohas laps väsib ja teda haarab stress.

Kas kaubamaja soovib sellisel moel uusi potentsiaalseid kliente meelitada? Keda siis? Ehk annaks uues ja uhkes majas siiski kriitilise pilguga ringi vaadata ning leida lastele koht, kus nad saaksid tunnike või kaks aega veeta.

Lõunakeskuses ja Eedenis on lastenurgad igatahes olemas.

Kus käib rahvast, eriti ostukeskustes, on platsis igat sorti ja sugu kratid ja pikanäpumehed. Kaubamajagi pole erand. Mujal maailmas toimub jälgimine varjatult ja on sealgi turvaväravad, mis näppamise korral häiret annavad, ent Tartu kaubamajas rõhutatakse demonstratiivselt turvajate kohalolu. Iga ostjat vaadatakse kui võimalikku näppajat.

Ostja kui varas?

Soe soovitus turvafirmale ja kaubamaja juhtkonnale: tehke koolitusi ning selgitage, kuidas peab ostukeskuses jälgimine-turvamine käima. Näiteid polegi vaja kaugelt otsida – Helsingi Stockmann on parim näide paigast, kus asju tsiviliseeritult aetakse.

Võib ju põhjendada, et turvajad on ostjate huvides, järsku tuleb mõni noortekamp ja hakkab laamendama. Põhjuse leiab alati, ainult kas see on alati kõige õigem.

Enne maja avamist kinnitas Tartu-poolne juhtkond, et tegemist saab olema atraktiivse ja elitaarse ostukohaga. Lubaduse esimene pool on täidetud, teine paraku mitte. Kui võrrelda kaubavalikut Tallinnaga, siis kaldub kaalukauss Taaralinna kahjuks. Meil pakutav on igavavõitu.

Aasta jooksul on selgeks saanud, et tegelikult on kaubamajal endal kõikide müügil olevate kaupade eksponeerimiseks ruumi vähevõitu. Kaup hakkab kuhjuma, õhulisust napib ja silmadega üht või teist asja, samuti eri firmade väljapanekut oma vaatevälja haarata on raske ning pilt jääb segaseks.

Ehk aeg annab arutust, kas butiigi tüüpi müügi- ja rendipinnad läbi kolme korruse on kõige õigem lahendus. Kindlasti peaks aga asju paremuse poole sättima, mitte lubama lõdvaks laskmist, sest nii suurte sõdimistega keset linna saanud kaubakeskus peab iga hinna eest olema esinduslik ja igas mõttes hea.