Erialakeeles on kasutusel selline termin nagu «istuv üürnik» (sitting tenant), see tähistab üürnikku, kes seadusemuudatuste või reformide tõttu on sattunud lõksu – näiteks tingib vana üürilepingu lõpetamine hoopis halvemad üüritingimused. Nii käib sunnitud «istumine» ja ootamine, ilma et keegi näeks probleemi lahendust. Selline soliidne organisatsioon nagu Rahvusvaheline Üürnike Assotsiatsioon peakontoriga Stockholmis ning harudega Brüsselis ja Ljubljanas tegi 2007. aastal Kesk- ja Ida-Euroopa riikide üürnike uuringu. Eestis tagastatud eluruumides elavate üürnike leibkondade hulk tundub teiste kõrval üsna tagasihoidlik (Horvaatias 300, Eestis 3600, Sloveenias 13 000, Slovakkias 30 000, Lätis 78 000, Tšehhis 350 000, Poolas 600 000 jne), hoopis üllatavam on uuringu järeldus, et mitmes riigis sattusid ühiskondliku sektori eluruumide üürnikud samamoodi lõksu, nende garantiid eluruumi kasutamisel on nõrgemad kui erapinda rentivatel peredel. Õiguskantsleri analüüs munitsipaaleluruumide üürimise kohta Tartus andis sama tulemuse mis Rahvusvahelise Üürnike Assotsiatsiooni oma. Eraomaniku majast linna eluruumi kolinud üürniku tingimused võivad esialgu paraneda (väiksem eluasemekulu või parem eluruum), kuid iga-aastane sotsiaaleluruumi üürilepingute tingimuste ülevaatamine võib tähendada ootamatut ja järsku lepingu lõppu. Tänavu märtsis loendati sel moel vihma käest räästa alla sattunuid 88 (TPM, 13.03.2008), nüüd, septembris, on juba käibel hinnang «sadakond». Selget arusaama pole Kuidas sellisesse ebamõistlikku ja ebaõiglasse olukorda jõuti? Kui minna 1990. aastate keskpaiga erastamislainest veel paar aastat tagasi, siis – kümnendi alguses eelnes erastamisele sama mastaapse sündmusena munitsipaliseerimine. Riik andis sotsialistliku ühisvara, tehased ja taarapunktid, poed ja pesumajad ning suurema osa elumajadest üle omavalitsustele. Erandiks olid sõjaväelinnakud, kus kuni 1994. aasta augustini kehtis okupatsioonivõim. Elumajad anti üle erastamiskohustusega, s.t kohustusega müüa need EVPde eest kas üürnikele või huvilistele oksjonil. Koos erastamiskohustusega anti omavalitsustele soovitus jätta sobiv hulk eluruume sotsiaalsete vajaduste katmiseks müümata. Ühel pool oli erastamiskäsk ja kommunaalpoliitikute huvi ebamugavast elamufondist lahti saada, teisel pool pehmes vormis soovitus müügiga mitte ülearu hoogu minna ja väga ähmane ettekujutus tuleviku sotsiaalsetest vajadustest. Täna on Eestis vaid umbes 20 000 munitsipaaleluruumi, neist suur hulk pooltühjad endised lüpsjate-karjatalitajate, kaevurite või vene sõjaväeülemuste eluasemed mäe või metsa taga. 20 000-st omakorda 3000 on nn sotsiaaleluruumid. Mis on sotsiaaleluruum, see on Eestis üsna segane. Sotsiaalhoolekande seadus ütleb, et omavalitsus peab leidma eluruumid neile, kes ise ei ole suutelised ega võimelised seda muretsema. Ning et hädasolijale antav eluruum võib olla ka sotsiaaleluruum. Seega: kui pole selget arusaama, mis see sotsiaaleluruum on, siis pole tema järele ka vajadust. 2004 tegi sotsiaalministeerium vastava uurimuse ja järeldas, et eluruumi vajajaid on Eestis 2% rahvastikust, peaaegu 30 000 inimest. Rakendades Tartule sama mõõdupuud, võib väita, et eluruumi leidmisel vajab abi umbes 2000 kodanikku. 2007. aastal oli linnas 640 munitsipaaleluruumi, neist 506 sotsiaaleluruumid. Vähe on sotsiaaleluruume, mis on kohandatud ratastooliga liikumiseks vms – kogu riigis olevast 3000-st on kohandatud eluruume ainult 142. Linn teenib kasumit Kuigi Tartu linnavalitsusel pole sotsiaaleluruumist kui seesugusest selget ettekujutust, on ometi nende üürnikele sätestatud mitmeid piiranguid (iga aasta tagant tuleb sõlmida uus üürileping, teiste perekonnaliikmete kolimine sotsiaalpinnale on reglementeeritud jne). Sundüürnike kaebus õiguskantslerile käivitas linnavalitsuse tegevust käsitleva analüüsi ja päädis kantsleri ettepanekutega linnapeale: 1. paluda vabandust nendelt, kelle õigusi rikuti, 2. leida väljatõstetutele uued korterid, 3. vormistada olemasolevad sotsiaaleluruumide üürilepingud ümber tavalisteks rendilepinguteks. IRL ja sotsiaaldemokraadid pole ilmselt need parteid, keda üürnikud palavalt armastaksid ja kellelt nad abi ootaksid. Seetõttu on need erakonnad olnud sobivate lahenduste pakkumisel kõike muud kui esirinnas. Kuid linnavalitsuse probleemikäsitlus 11. septembri volikogu istungil sundis opositsiooni aktiivsusele. Pool aastat on läinud, ametnikud oleksid selle aja justkui maganud. Kolmest ettepanekust sai vastuse või lahendi ainult üks, viimane, sedagi viisil, mida õiguskantsler ilmselt poleks oodanud. Et linnavalitsus soostus sõlmima sotsiaalkorteris elavate sundüürnikega tavalised üürilepingud, oli paratamatu samm. Ajakirjanikud (TPM 15.09 ja 19.09) on aga kahe silma vahele jätnud fakti, et samas langetas volikogu otsuse hakata neilt võtma lisaks seni makstud hooldustasule üüri. Samasugust üüri, mida võtavad eraomanikud, s.t omanikutulu. Sisuliselt tegi Tartu esimese omavalitsusena otsuse hakata oma eluruumidelt kasumit teenima, konkureerima üüriturul eraomanikega. Seda kasumit hakkavad esimesena maksma linna pinnale kolinud endised sundüürnikud. Poliitteater Mis seal ikka, kuna linna üürifond on väike, siis sisulist mõju sellel sammul eluasemeturule pole. Kui poleks seda õnnetut kokkulangevust, et kasumit hakatakse teenima just nende korterite pealt, kus elavad sundüürnikud. Need, kes käisid õiguskantsleri juures kaebamas ja kellele tehtud ebaõigluse käskis õiguskantsler hüvitada. Lõhnab väga halvasti, lõhnab kättemaksu järele. Juttu, et otsust üüri suuruse ja selle kehtestamise aja kohta veel pole, võivad ametnikud rääkida Tõrukese vm lasteaia mudilastele. Poliitteater on enamasti üsna diletantlik, aga seal kehtivad samad reeglid mis päris teatris. Kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis viimases vaatuses saab keegi sellest kuuli! Tartu linnavalitsus peab oma vigade parandusi tegema sammhaaval, täitma esmalt õiguskantsleri ettekirjutused ja teise sammuna klaarima oma tava- ja sotsiaaleluruumide alase segaduse. Ja alles viimases järjekorras toppima on näpud senisest sügavamale üürnike rahakotti. Võlaõigusseaduse paragrahvi 299 lõige 2 sätestab, et üüri tõstmiseks peab olema ette näidatud põhjendus ja arvestus. Üürniku kaebus omaniku peale tundub üüri tõstmise (õieti üüri kehtestamise) põhjendusena nõrk argument. |
Kõik tänased
