Samal teemal: Tartumaa kuldne, hõbedane ja pronksine vaade

Päris hulljulgele inimesele pole Tartu ümbruse tornidel just palju pakkuda. Õigupoolest küll oleks, kui igaühel oleks pääs kõikvõimalikesse sidemastidesse, millest võimsaimate sihvakus küünib sadadesse meetritesse.

Paraku pole. Üritades mõni aeg tagasi saada kooskõlastust ligi 200-meetrise Soinaste telemasti väisamiseks ning saadud muljeist reportaaži kokkupanemiseks ei antud mulle ringhäälingu saatekeskusest lootustki.

	REKLAAM

Olevat liiga ohtlik. Esiteks pole mast mõeldud meelelahutuslikuks turnimiseks. Teiseks pole teada minu kõrgustaluvus, mille kindlakstegemiseks tuleb läbi teha arstlik kontroll. Kolmandaks võin ma osutuda «hüppajaks» ehk enesetapjaks.

Pikkus pole alati määrav

On inimesi, kes kogu elu ei julge kolmanda korruse aknastki alla vaadata. Üldjuhul on kõrgustaluvust võimalik treenida. Äsja rohkem kui kümnesse torni tõustes arenesin ses suhtes kindlasti edasi.

Olen tänulik, et mind lubati kõikidesse tornidesse, mille valdajaga õnnestus kontakti saada. Oleks lastud ka näiteks Tartu Peetri kiriku torni, kui aeg oleks klappinud, ehkki sealne üleskäigutrepp olla suisa varisemisohtlik.

Paaris tornis mõtlesin aga, et selle valdaja oli ehk liigselt usaldav. Kambja kirikus ja Laeva metsavalvetornis ligi 35 meetri kõrgusel viibides olid käed-jalad ikka üsna pinges ja tudisesid.

Mõistusega võid aru saada, et midagi ei saa juhtuda, aga kui vali tuul 1,5-meetrise läbimõõduga tornis su jalgealust kõigutab, võtab hetketi südame alt pisut õõnsaks küll. Ülal puges pähe ka mõte, et äkki on mõni kohalik poisike torni hoidva kolme trossi kinnituspoltidega mängimas käinud. Tundub, et ei olnud.

Ometigi polnud minu eesmärk enda julgust või argust testida, vaid saada ja vahendada, nii palju kui lehe vahendusel võimalik, esteetilist naudingut tornidest avanevaist vaateist.

Veendusin, et torni kõrgus üksi hingelist elamust ei taga. Nii on napilt kümne meetri kõrgusest Alam-Pedja Selli matkaraja tornist minu meelest palju rohkem vaadata kui üle kolme korra kõrgemast Laeva tornist ja üle kahe korra kõrgemast Vitipalu tornist.

Olgu aga siinkohal öeldud, et Elva metskond plaanib Vitipalu vaate mitmekesistamiseks raiuda Elva suunal veidi metsa. Praegu paistab sealt inimasustuse märkidest kätte vaid Elva teraviljasalve valge figuur ning Otepää pool halli eterniitkatusega laut ja mõned vähemad hooned.

Ma ei alahinda naturaalset loodust. Vastupidi. Aga täiuslikkusele pretendeerivaks elamuseks ei piisa ainult sellest, et tornist näeb hästi kaugele. Tsivilisatsioonist rikutud inimene hindab paljusid asju selle rikutuse mõõdupuuga.

Metsatuka tagant piiluv punase katusega talumaja täidab hinge äratundmisrõõmuga ja lisab ühtlaselt pruunikaskollaseks tõmbunud sügismaastikku värskust.

Parem vaade nõuab tööd

Kui kolm aastat tagasi valmis 15 meetri kõrgune uus Elva suusahüppetorn, märkis selle projekteerinud inseneribüroo juhataja Tõnu Keskküla, et kui Elva linn leiaks raha, võiks selle ehitada edasi 22-meetriseks.

Seitsmemeetrise jupi lisamine tagaks vaate üle männilatvade, praegu pole tornist näha peaaegu mitte midagi.

Elva linnavalitsuse ehitusnõunik Kalev Kepp väidab, et rahas pole küsimus, sest juurdeehitis maksaks vaid 30 000 krooni. Tulevat ainult läbi mõelda, kuidas vaatetorni külastajaile serveerida. Mõeldagu siis. Praegu ei ole Kepil igatahes umbkaudseltki aimu, millal torn pikemaks võiks sirguda.

Mis puutub kirikutornidesse, siis ehk kõlab ketserlikult, kuid minu meelest tuleks neid nii-öelda paremini müüa. Valdavalt pole need kes teab mis turismimagnetid, aga võimalusest neisse ronida võiks senisest enam teavitada küll.

Nii mõneski tornis puudub valgustus. Aeg-ajalt võiks keegi treppidelt tuvisõnniku ja tolmurullid luuaga maha pühkida. Luugid, mis korralikult lahti ei käi, võiks panna avanema. Ja nõnda edasi. Tegelikult pisiasjad.

Näiteks Puhja kiriku torni peaprobleem on aga hoopis selles, et kõrged pargipuud varjavad vaate kolme külge peaaegu täielikult. Koostöös vallavalitsusega saaks ilmselt ka mootorsae mõistliku pruukimise asjas kokkuleppele.

Kiriku seisukohalt on ju iga uksest sisse astuv inimene teoreetiline uus koguduse liige. Tänapäeval tuleb paraku järjest enam arvestada näiliselt sobimatute peibutusvahenditega. Isegi ekstreemsportlastest teismeliste toomisega pühakotta, nagu tegi Kivi tänavas asuv Eesti Kristlik Nelipühi Kirik.

Praegu seisab hulk kirikutorne selle poolest kasutamata. Näiteks Jõgevamaa uhke Maarja-Magdaleena kiriku tornis pole aastaid käinud ka koguduseliikmed ise, sest tee sinna olevat pime ja pehastunud. Sisuliselt on külastajaile suletud ka Tartu Peetri kiriku torn.

Mõeldagu siis tornidele kui vahendile tuua otsest või kaudset tulu torni omanikule ning rõõmu ja elamusi nende väisajaile.

Muide, Laeva metsavalvetorn läheb ilmselt peagi lammutamisele. Olevat liiga amortiseerunud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4