Näitusel eksponeeritud üle 70 maali, skulptuuri ja joonistuse tutvustavad akti kui kunstniku emotsioonide väljendust, allegoorilist jutustust või kunstistuudiumi lahutamatut osa.

Esimesed alasti inimkeha kujutised on ligi 20 000 aastat vanad koopajoonised ning viljakust sümboliseerivad punduvate kehavormidega venuskujukesed.

Sellised maagiliste rituaalide atribuudid loovutasid oma koha lõplikult klassikalise antiigi perioodil, andes teed kunstiloomele, mille eesmärgiks sai esteetiliste naudingute pakkumine.

Inimkesksed väärtused, mis peegeldusid nii mütoloogilises mõistukõnes kui ka alasti inimkeha imetlemises ja kujutamises, on pärand, mille tõid õhtumaisele kunstile tagasi renessansimeistrid. Nad on avaldanud kaude mõju ka siinse põhjamaise provintsi kunstiloomele.

	REKLAAM

Jupiter ja Eesti Loodus

Näituse põnevaima osa moodustavad lääne kultuuriruumi müütide reinterpretatsioonid, kus side möödunu traditsioonidega ulatub üle renessansi antiikmaailma.

Antiikkultuuri kuulsaimaid müüte on jutustus Ledast, keda võrgutab luige kuju võtnud peajumal Jupiter.

Ilmar Kruusamäe fotorealistliku tipp-perioodi maalile on kunstnikule isikupäraselt lisatud absurdinüanss ning ohtralt sümboleid ja viiteid nii kaugemale kui ka lähemale kunstiloole ja pildi valmimise aegsele kontekstile.

Tema maalil on muna, vabadust sümboliseerivad tiivad, ajakiri Eesti Loodus, millele toetub 1980. aastate malevakaunitari pea.

Antiikmütoloogiast pärinevaid allikaid aimub ka Stanislav Netshvolodovi teostes «Diana» ja «Orpheus».

Priit Pajos ammutab inspiratsiooni kristlikust temaatikast. Tema «Aed» on ilmselge viide pattulangemise loole.

Pahelisuse ja kauni naisekeha seob omavahel lahutamatuks kristliku mütoloogia mängulises ning pigem pilavas interpretatsioonis ka Evald Okase «Akt kuradiga».

Tagasi viljakuse allegooriliste sümbolite juurde viib meid Aleksander Vardi «Südasuvi» (1979), kus humoorikal moel on põimunud antiikse Flora kujund ning helge sotsialistlik ülesehitustöö vilja lõikavate kombainidega.

Tartu koolkond ja teised

Kõige eelneva taustal näeme näitusel nauditavalt palju akti kui kunstniku värvimeisterlikkuse demonstratsiooni, kus puudub literatuurne temaatika ning inimkeha on segamatult oma iseolemises.

Näituse köidavad tervikuks hiilgava koloriidivaistuga nn 1960. aastate põlvkonna - Lüüdia Vallimäe-Margi, Silvia Jõgeveri ja Lembit Saartsi - meelisklevad naised kui igavese nooruse sümbolid.

Näituse paremikku kuuluvad ka kolm Olev Subbi akti maastikus ja interjööris.

Kõrvutades näiteks samal perioodil valminud «Akti tugitoolis» (1967) ja «Lamavat akti» (1969), mõistame värvi kui emotsionaalse tunde kandja olulisust. Rida, mida siinkohal jätkata, võiks olla pikk.

Näitusel on eksponeeritud ka teoseid eesti kunstiklassikuilt Elmar Kitselt, Johannes Võerahansult, Lembit Sarapuult, Johannes Uigalt, Ado Vabbelt, Ilmar Malinilt, Andrei Jegorovilt jpt.

E-kunstisalong on žanrinäitustega asunud mõneti ootamatult, aga väga õnnestunult täitma tühikut, mille on tekitanud mitmete näitusepindade sulgemine Tartus.

Näituste korraldamise võimaluse eest tuleb müts maha võtta sisustus-E-kaubamaja omanike ees, kes on andnud kunstisalongi käsutusse suure ruumi. Publik on selle üles leidnud ning omaks võtnud.

Möödunud aastat jäävad meenutama portreedenäitus «Tartu pale» ja suvine lillemaalide näitus. E-kunstisalongi näituseplaani täiendab peatselt Tartu linnavaadete näitus.

Aktinäitust E-kunstisalongis, mis asub sisustus-E-kaubamajas, saab vaadata veel vaid täna, homme ja neljapäeval.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4