Projektide virvarr

Esimesed päevad erivajadustega laste koolis olid õpetajaks koolitatud naisele rasked. «Kolmandal päeval oli tunne, et enam ei taha,» tunnistab Helgi. Tollase direktori Arkadi Reigo saatuslikud sõnad: «Oleks ma teadnud, et nii vilets oled, poleks sind siia kutsunud» ning abikaasa soovitus minema tormamise asemel veel proovida jätsid ta alatiseks Hiie kooli.

Töö hakkas sujuma, koguni sedavõrd, et mõne aasta pärast edutati noor naine õppealajuhatajaks. See omakorda pani Helgi teist kõrgharidust nõutama. «Oli ju ennekuulmatu, et õppealajuhatajal puudub eriharidus. Nii ma eripedagoogikat õppima läksingi,» lausub ta.

Tolle aja ühest suuremast eripedagoogide lennust on tänaseks tulnud mitu õppealajuhatajat ja koolidirektorit, lisaks ridamisi häid õpetajaid. «Me kohtume senini aastas korra – arutame oma probleeme ja räägime kordaminekutest,» kiidab Helgi oma õpingukaaslasi.

Helgi enda määramine koolidirektoriks mõjus talle aga taas ehmatavalt. «Maja oli lagunenud: tuul vilistas akendest läbi, laste kempsud koosnesid aukudest põrandal, koolieelikute pesuruume soojendasime sovhoosist toodud põrsasoojendajatega, fuajees tänini kasvava palmi matsime talvel madratsite sisse,» loetleb naine probleeme, millega ta kohe pidi rinda pistma.

Värsket koolidirektorit toetas tema tegemistes igati abikaasa Bruno, kes laulumehena koos oma sõpradega erinevaid meloodiaid vilistades õhtuti koolimajas rassis ja ehitustöid tegi.

Praegust remonditud, heledat ja nägusat koolimaja vaadates tundub see kõik uskumatu. «Lojaalne ja töökas kollektiiv on see, kes on lubanud mul end majandusprobleemidele pühendada,» märgib Helgi. Ühe riigikooli jaoks tähendab see lõputut projektide virvarri, mis paraku toob teinekord kaasa ka ebakindlust.

Näiteks unistab Helgi kooli õpilaskodu tubade renoveerimisest ja nüüdisaegse võimla ehitamisest. Nendeks töödeks kuluvast 30 miljonist kroonist on praegu koolile lubatud kaks miljonit, kuid millal, ei tea keegi.

Ometi on just tänu projektidele koolis ka palju head – nüüdisaegsed arvutiklassid on nii algklassi- kui vanematel õpilastel, õues laiub paljusid linnalapsi kadedaks tegev mänguväljak ning koolimaja kõrval on heki varjus hubane õppeklass.

Paneb ameti maha

Viimase katusealune lubab vabas õhus tunde pidada ka vihmase ilmaga, õhtusel ajal on see aga Hiie koolis õppivatele koolijütsidele – ja neid on koolis kõikjalt üle Eesti – meelepärane ajaveetmispaik.

Tartus on Helgi Kleini juhitud Hiie kool tuntud ka oma kauni ümbruse poolest – seda on kinnitanud nii presidendilt saadud kauni kodu auhind kui ka ümbruskonna inimesed, kellele eriti meeldib koolihoonet imetleda jõulude ajal.

«Kui ma direktoriameti kord maha panen, siis peaks kool olema selline, et järgmine direktor ei peaks siplema majandusraskustes,» tahab Helgi.

Ameti mahapanekut on ta tegelikult korra juba tõsiselt kaalunud. Kaks aastat tagasi välja kuulutatud direktori korralisele konkursile esitas ta kandideerimisdokumendid päris viimasel hetkel: «Mõtlesin, et päris mitu asja on veel teha. Et ehk ma veel jõuan.»

Järgmisel konkursil Helgi aga kindlasti enam ei osale. «Eks ma olen nüüd juba väsinud ka,» tähendab ta. See aga ei tähenda, et Hiie kooli õpilased oma armastatud õpetajast ilma jäävad. Direktorinagi on ta viimastele klassidele andnud kõneravi tunde ning õpilaste õigekirja lihvida ja neid kirjandeid kirjutama õpetada tahab ta edaspidigi.

«Mulle meeldib tööd teha nii, et see oleks puhas rõõm,» tunnistab Helgi. Seepärast võib talle koolis või selle õpilaskodus tekkinud probleemide pärast helistada kas või öösel. Siis saab tööpäev alata ikkagi heatujuliselt ja raskustelegi on kergem vastu astuda.

Rõõmsalt algab Helgi tööpäev ka siis, kui õhtune teatri- või kontserdietendus või koguni hiliste öötundideni veninud raamatulugemine on uinumise uue päeva hakule lükanud.

Ühe hea õpetaja elu just selline ju ongi. «Ma tahaksin väga, et ükskord oleksid ka õpetajate palgad sellised, et nad saaksid muretult reisida või teatris ja kontsertidel käia – ainult ise arenedes ja uut omandades saab ka noort inimest kujundada,» ei saa koolidirektor uue õppeaasta alguses mööda ka pedagoogide palgateemast, millest varsti nagunii jälle rääkima hakatakse.

«Igal aastal tõstetakse neid palku, kuid see tõus on ju väike! Riigikooli õpetaja palk koos maksudega on maksimaalselt 9000 krooni – selle eest ei saa pealinnas korteritki üürida!» pahandab ta.

Ei häbene nutta

Helgi Kleini tegemisi saadab alati pühendumus ja kirg, loomult on ta päikeseline inimene. Ometi ei ole saatus teda hellitanud.

«Minu elus on olnud väga palju surma ja kaotusi, ma olen endalt korduvalt küsinud: miks see juhtus just minuga?»

Ridamisi on igaviku teele läinud palju Helgile kalleid inimesi, teiste hulgas ka tema abikaasa.

«Kui ma millestki väga puudust tunnen, siis on need õhtused teejoomised köögis koos abikaasaga, kus arutasime kõik päevased tegemised üksipulgi läbi,» tunnistab Helgi ja lisab vaikselt, et inimene ikka vajab teist enda kõrvale.

«Ega kellegi õlule vist rohkem panda, kui ta kanda suudab,» ohkab naine ja tunnistab, et tema kurbust välja nutta ei häbene. «Kui enam hullemaks minna ei saa, tuleb peatäis ära nutta. Siis hakkab kergem ja saab jälle eluga edasi minna. Muud ju üle ei jää.»

Seda enam, et koolis rõõmsate ja vahetute lastega töötades ei saa olla kurb. «Paari aasta eest mõned väikesed tüdrukud uurisid, kui vana ma ikka olen. Ütlesin neile, et sada juba täis. Nüüd nad käivad ja imestavad, et oled ikka ka või,» naerab ta rõõmsalt.

CV

• Sündinud 17. juunil 1947.

• Kogu elu elanud ja töötanud Tartus. Lõpetas 1965. aastal Tartu 2. keskkooli (praeguse Miina Härma gümnaasiumi), 1972. aastal Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonna eesti keele ja kirjanduse õpetajana ning 1981. aastal sama kooli eripedagoogika osakonna logopeedi ja abikooli õpetajana.

• Töötas õpingute kõrvalt Tartu 32. lastepäevakodu kasvatajana, pärast ülikooli lõpetamist 1972. aastal läks tööle Tartu Hiie kooli. 1975. aastal sai temast direktori asetäitja õppealal ning kuulmis- ja kõnepuudega laste kooli direktorina on ta töötanud alates 1985. aastast.

• 1999. aastal pärjati ta Eesti aasta õpetaja tiitliga.

Arvamus

Ants Reinmaa Õpetaja, kolleeg ja peresõber

Kui otsida märksõnu, et Helgit portreteerida, siis valiksin energia, pühendumuse ja armastuse.

Helgi on täis voogavat energiat, mis on tema tõelise ettevõtlikkuse allikaks. Ja vähesed kannavad pühendumust endas sellisel määral kui Helgi. Lisaks tunnetab ta, et kõik armastusega loodu jääb püsima.

Helgi ja Bruno armastusloost võiks kirjutada raamatu, millel oleks peatükke enam kui nüüd, kus Bruno ootamatult igavikku lahkus.

Hiie kool, selle lapsed eelkõige, on olnud Helgi armastus. Et omasid pole olnud, on tema elu pühendatud just nendele.

Kindlasti tuleb rõhutada, et Helgi on väga innovaatiline koolijuht. Seda on näidanud tema avatud koostöö Tartu Ülikooliga. Hiie kool on eripedagoogika osakonnale suurepärane praktikabaas ja uurimistööde läbiviimise labor.

Helgi eestvõtmisel on Hiie kooli õpetajad osalenud kõigis meie senistes täiendkoolitusprojektides.

Olen Helgile ja Hiie koolile mitmetel puhkudel riiminud tervitusi ja auaadresse eripedagoogika osakonnalt ja ülikoolilt. Meenuvad ühed kunagised:

Ei tänane poleks me HIIE KOOL,

kui puuduks siin majas

HELGI hool.