Mõista-mõista, mis loom see on – teise silmaga vaatab üles, teisega alla, teisega edasi, teisega tagasi? Sedasi kirjeldab kameeleoni 19. sajandi keskpaigast pärit eestikeelne loodusõpetuse õpik, selgus eile Tartu Ülikooli füüsikainstituudi direktori abi Henn Käämbre ettekandest «Omakeelne oskussõnavara – emakeelse kooli eeldusi» Vanemuise kontserdimajas konverentsil «Eestikeelne keskharidus 100».

Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo (pildil paremal) julges kahelda, kas eesti keele oskus on sajandiga keskkoolilõpetajate seas paremaks läinud. Ta tõi näiteks, et sada aastat tagasi valdas gümnaasiumilõpetaja nii kõnes kui kirjas ja põhikoolilõpetaja vähemalt kõnes kolme kohalikku keelt. Tema usk tänapäeva noorte emakeeleoskusse on aga hakanud ülikooli sisseastujate kirjatöid lugedes tasapisi kõikuma – praegu räägivad kõik parema meelega võõraid keeli.

«Ma mäletan oma vanaema. Ta rääkis väga ilusat eesti keelt!» meenutas oma Miina Härma gümnaasiumi lõpetanud vanaema Eesti Maaülikooli rektor Alar Karis (pildil vasakul).

Karise sõnul räägivad paljud vene haridusega inimesed eestlastest paremini eesti keelt. «Nende testide ja «täida augud»-ülesannete tulemus on see, et täna meie tudeng ei soovi ega taha kirjutada A4 formaadis paberile esseed,» pakub ta halva keeleoskuse põhjuseks ja lisab, et ülikool ei pea õpetama keelt, vaid andma inimestele teadmisi juurde.

Konverentsiga tähistati sündmust, et 1. septembril 1906. aastal alustas Tartus õppetööd esimese eestikeelse erakeskkoolina Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi I järgu Tütarlaste Gümnaasium, praegune Miina Härma gümnaasium, mille asutajateks olid Jaan Tõnisson, Oskar Kallas ja Peeter Põld.