Üldiselt ma ei kurda, et olen poliitikuis pettunud. Ei hala, et nad võimule saades minetavad au- ja häbitunde, korrumpeeruvad. Ei ähvarda, et ei lähe enam valima, sest nagunii saavad võimule need kõige rumalamad ja omakasupüüdlikumad, leiab Tartu Postimehe ajakirjanik Martin Pau.

Samal teemal: Juhtkiri: Loomade farm

Olen arvanud ja arvan, et nii kohalikud omavalitsused, riigikogu kui valitsus on oma rahva nägu ja rahvas on neid väärt. Siiski paneb mind imestama poliitikute, eeskätt meie parempoolsete poliitikute saamatus ja rumalus poolelioleva presidendimaratoni näitel.

Kuigi oli ette haista, et Keskerakonna kandidaatide autimängimine lõpeb nii nagu ta lõppes, tehti seda siiski kaunis varakult.

Kuigi oli selge, et edukate valimiste võti on kõiki enam-vähem rahuldava kandidaadi leidmine, polnud selle poole püüdlemist märgata.

Ja lõpuks see mannetu demagoogia riigikogu saalis põhiseaduse rikkumisest ja rahva petmisest. On riigikogu saalist ennegi hääletuse ajaks välja marsitud. Seekord istuti vähemalt kohal, ehkki loobuti hääletamast.

Seda Rahvaliidule ja Keskerakonnale ette heita tähendab sama, kui süüdistada neid selles, et nad peavad Toomas Hendrik Ilvest ülbeks kehkenpüksiks või Ene Ergmad veidi küündimatuks lapsesuuks. Neil on õigus oma arvamusele.

Ehk pole kohane öelda, et Arnold Rüütel ei kõlba kohe kuidagi presidendiks, aga on väga raske arvata, et ta võiks olla Eestile parim president. Ehk ainult pärast järjekordset okupatsiooni, kui parim osa meie intelligentsist taas küüditataks.

Kuid asi pole peamiselt selles, et Rüütel moodustab tihtipeale lauseid, milles puudub mõte ja on endine punane. Rüütli põhihäda on argus oma seisukoha väljaütlemisel.

Värske näide pärineb taasiseseisvuspäevast, kui ta ei julgenud öelda, et piirileppest tuleb koristada Tartu rahule viitav preambula. Ainult udu, udu, udu.

Niisiis oli algusest peale selge, et lõpuks ilmselt sõelale jäävate kandidaatide puhul ajab üks häda teist taga. Et see polnud selge riigikogu enamusele, annab ilmselt tulemuseks käib-kah-kuidagi-presidendi jätkamise veel viie aasta jooksul. Jätkugu tal tervist.

Ja nüüd headest kandidaatidest. Sellistest, kelle arukuses ei peaks kahtlema keegi ning kes avalikes kohtades nätsu mälumisega (Ilves) või kogelemisega (Rüütel) ei annaks põhjust enda esinduslikkuses kahelda.

Siiri Oviir, Elle Kull, Katrin Saks, Ela Tomson, Liina Tõnisson, Peeter Tulviste, Peeter Kreitzberg. Või kui aktiivses poliitikas osalemine on teistele erakondadele tõepoolest presidendiks saamist välistav plekk, miks jäeti siis kõrvale Jaan Manitski ning Jaak Aaviksoo?

Ei aita muu, kui tuleb valida järgmine kord mõistlikum riigikogu.