Nahkhiireuurijate teada paljuneb näiteks Eesti suurim tiigilendlaste koloonia Puhja vallas Palupõhja külas Emajõe ääres looduskooliks renoveeritud maja seinavoodri vahel. Seal arvatakse juunis-juulis pesitsevat sadu nahkhiiri.Laias laastus peaks selline koloonia igal aastal pärast jaanipäeva kahekordistuma. Tõeline nahkhiirte sünnitusmaja, mis aitab paari kuuga elule vähemalt sama palju imetajaid kui Tartus Toomel asuv analoogne inimeste asutus. Selle vahega, et inimene ei saa sünnitusmajas passida, kuni tema järeltulija kõndima õpib. Nahkhiired lahkuvad pesapaigast aga ainult omal jõul. Nahkhiirte eksperdi Matti Masingu sõnul küsitakse temalt tihti, kuidas saada lahti majas elavaist nahkhiirtest. Lihtne ja lühike vastus oleks: sulgedes vahemikus septembrist maini kõik praod ja augud, kustkaudu käsitiivalised sisse pääsevad. Ablas jahimees Teine nahkhiireuurija Lauri Lutsar nendib, et paljud inimesed suhtuvad nahkhiirtesse põlgusega, hinnates nende väljanägemise eemaletõukavaks. Kristlik maailm seostavat nahkhiirt tihtipeale kurjade jõududega, põrgu ja deemonitega. «Justkui kuradi ingel, kes söandab välja ilmuda vaid öö katte all,» muigab Lutsar. Tema enda arvates on nahkhiir küll täitsa armas loomake, isegi kui ta näitab oma teravaid kihvu ja kurjalt piiksub. Ma ise nahkhiirtega just sängi ei jagaks, kuigi ei arva neid olevat põrguvürsti käsilasi. Ei tahaks neid näha kõlkumas köögilaua kohal lambikupli küljes või pidamas toast tuppa lennates jahti kärbestele. Eelistan õiendada selle asja ise kärbsepiitsaga. Kuid mulle meeldib suveõhtuil elutoa aknast seirata, kuidas nad jupp aega pärast päikseloojangut veel heledapoolse taeva taustal ajujahti peavad. Ajujaht pole ehk päris korrektne termin, kuid arvestades ettevõtmise totaalsust ja puruks näritavate ööliblikate ja satikate kohutavat hulka, passib ehk küll. Ühelt poolt lähtun inimlikust kasust. Mulle ei meeldi ööliblikad, kes iga uksest sisse-välja käimise peale tuppa trügivad. Ja nahkhiirte kohalolu paneb mind uskuma, et olen valinud elamiseks hea koha. Kui siin elada ei kõlbaks, ei elaks ju ka nemad. Ausalt öeldes olin jahmunud, kui kuulsin, et ühes nahkhiirekoloonias elab vähemast 15–20 emaslooma, kellest igaüks toob ilmale ühe poja. Mulle polnud kunagi tundunud, et neid võib olla nii palju. Tänavu ma aga enam ei kahelnud. Pisikesed tontjad olendid pikeerisid tiivakestega vilkalt sibistades üksteise järel õunapuu alt ploomipuu alla ja vastupidi, tegid tiigi kohal haake ja sööstsid veepinda riivates taas üles. Mõtlesin tõesti, et varem või hiljem plätsab mõni verinoor vilumatu olend oma esimesel, teisel või kolmandal lennuharjutusel mulle vastu pead ja lööb heitunult hambad ninna. Sest neid oli tõesti hulgim ja jätkus igale poole. Dilemmad Poolehoidu nahkhiirte suhtes aitas suurendada hulkurkass, kes talliräästa all lakaredelil passides õige momendi ära ootas ja ühe hüppega nahkhiire maha võttis. Väga alatu tegu looma suhtes, kelle nägemine on ülivilets ja kogu liikumine tugineb ultrahelide kajalokatsioonil. Kuigi nahkhiir tegi oma pisikese kogu kohta hämmastavalt pelutavat häält, kui ta kindasse võtsin ja lendu aitasin, võitis nende sugu mingil moel mu südame. Ja sünnitas esimest korda dilemma: kas leppida nii mõnegi nahkhiire ärasöömisega või panna näuguja magama. Ei saa ju pooled ööd aias passida ja nahkhiiri turvata. Kass on siiski tänaseni elus ja sai samas majas tööd pärishiirte püüdjana. Ehkki nahkhiirte passimise loll komme pole tal kadunud. Teine dilemma sündis aga paari nädala eest, kui hakkasin otsast maja vana voodrit maha kiskuma. Olin teadlikult viivitanud, et oleks kindel: ka kõige käpardlikum nahkhiirehakatis peab selle aja peale hästi lendama ja suutma häirimise korral uut varjepaika otsida. Asudes hoogsalt remontima juuli alguses või ka keskpaigas, on tõenäoline, et täiskasvanud emased hirmutatakse minema ja abitud, veel lennuvõimetud pojad jäävad maha surema. Kui töö ei käi väga suure hooga, on võimalik, et emad jõuavad põgeneda poegi seljas vedades, kuid sellele ei maksa loota. Igal juhul riskitakse surma külvamisega. Minu algne plaan tagada nahkhiirtele järgmisekski suveks remonditud sünnitusmaja takerdus aga kõhklustesse, kui leidsin nende vastsest asukohast paar ruutmeetrit niiskunud palkseina, üks palkidest ka selgelt pehastuma hakanud. Kõhklust toitis lootus, et see ei ole küla peale ainus maja, kus nahkhiirtele meeldib. Samas ei või ma seda väita. Jumal teab, kas neile piisab parajast praost või on vältimatult vajalik veel miski. Näiteks veekogu, kust januks rüübata. Puuõõnsuste peale metsas ei maksa paraku enam loota, sest edukas metsamajandus pole vanu lõhede ja õõnsustega puid just kuigi palju alles jätnud. Ja kui naabrid ka oma majad nahkhiirekindlaks muudavad, kas siis võib olla meie kandi asurkonnaga jokk? Dilemma pole veel lõplikult kummalegi poole langenud, aga ilmselt riskin siiski ka järgmisel aastal käsitiivaliste kasuks oma varaga.
> Loe edasi |
kõik galeriid
