Krista Jaakson: ainus, mida veel ostetakse, on lugu ja emotsioon

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majandusteadur Krista Jaakson ronib hea meelega oma töökabineti laiale aknalauale Oeconomicumi majas. Ta ütleb, et pildinäitus von Bocki maja otsaseinal, kus ta istub koos professori Marju Luts-Sootakiga, meeldib talle ka. «See on ilus kunstiprojekt, mis jutustab sellest, et ülikool on eelkõige inimesed ning alles nende järel tulevad laborid ja hooned ja sambad.»
Majandusteadur Krista Jaakson ronib hea meelega oma töökabineti laiale aknalauale Oeconomicumi majas. Ta ütleb, et pildinäitus von Bocki maja otsaseinal, kus ta istub koos professori Marju Luts-Sootakiga, meeldib talle ka. «See on ilus kunstiprojekt, mis jutustab sellest, et ülikool on eelkõige inimesed ning alles nende järel tulevad laborid ja hooned ja sambad.» Foto: TPM

Seda, kui ilus on Tartu ülikooli majandusteaduskonna õppeprodekaani Krista Jaaksoni naeratus, näevad nüüd kõik, kes raatsivad pilgu üles tõsta siis, kui jõuavad Ülikooli tänaval von Bocki maja otsaseina lähistele.

Krista Jaakson, kui hästi te tunnete näiteks õigusajaloo professorit Marju Luts-Sootakki?

Aa, et seda inimest, kes on minu kõrval von Bocki maja aknal?

Jah.

Me tunneme teineteist küll, meid pildistati koos. Aga ma tean Marju Luts-Sootakki ka varem. Me tegime üht uuringut, ja siis sattus ta olema fookusgrupis. See uuring oli ülikooli väärtuste teemal.

Olete seal aknal koos Marju Luts-Sootakiga kaks silmapaistvat naist ja kuulute mõlemad ka ühte neljast Tartu ülikooli õppevaldkonnast, socialia’sse. Kui sageli te päriselus kokku puutute?

Ma arvan, et seoses just nende nelja valdkonnaga hakkame palju sagedamini kokku saama kui varem. Kolleegid arendavad meil ühisaineid välja. Meil on näiteks sellest sügisest märgatavalt teistsugune magistriõppekava. Selline, kus on sees palju õigusteaduskonna aineid.

Ja meie majandusteaduskonna õppejõud õpetavad õigusteaduskonna üliõpilastele organisatsioonikäitumist.

Teie olete juhtimisteadlane. Kui nüüd korraks tagasi vaadata ja mõelda, mida Tartu ülikool sel aastal suurte kirgede saatel aset leidnud juhtimis- ja struktuurireformist võitis või mida kaotas, siis mis teie vastus on?

Lõppkokkuvõttes on see niisugune samm, millest pikas plaanis võidavad kõik. Lühiajalises plaanis tunneb end mõni ehk kaotajana. Ma arvan, et see kaotus on aga emotsionaalne.

Kui juhtimise poole pealt midagi lisada, siis mina toetan kindlasti seda põhimõtet, et me peame väga pingsalt jälgima, mis toimub väliskeskkonnas. Traditsioonid on imearmsad, aga need ei saa muutuda ellujäämise takistuseks.

Mida te silmas peate?

Ma pean silmas hariduse tähenduse muutumist. Et mida see tähendab, kui inimene tuleb ülikooli. Miks ta üldse peaks valima akadeemilise õppe? Ta võib end harida ju ka rahvaülikoolis või ükskõik kus. Põhimõtteliselt on teadmine täiesti vaba ja kättesaadav. Seda, et me tuleme kokku ja professor jagab teadmisi, ei ole enam tingimata vaja.

Teiseks tehnoloogia. Kolmandaks globaliseerumine. Seesama, et kui keegi tahab õppida grupis või mõnes konkreetses keskkonnas, siis võib ta valida üle maailma selle grupi, kuhu ta tahab kuuluda.

Ja lõpuks demograafia. See on nukker fakt.

Kõik need muutused on suured.

Teaduskondade ja kolledžite nelja valdkonda paigutamisega seotud erimeelsusi nimetasid ülikooli enda inimesed oma suvistes arvamuslugudes juhtimiskriisiks. Kas usute, et see kriis alma mater’i sambaid siiski kuidagi ka kahjustas?

Igasugune muutumine on kriis. Juhtimise seisukohalt on see normaalne nähtus. Võib-olla oleks seda kõike saanud teha väiksema turbulentsiga või vähemate emotsioonidega, aga põhimõtteliselt toob nii suur muutus alati vastuseisu.

Ülikoolis on ju demokraatiat palju rohkem kui tavalises äriettevõttes, kus karmid otsused kuuluvad ärikultuuri. See, et otsustatakse osakondi liita või midagi kinni panna, on tavaline.

Lähme Bocki maja otsaseinalt nüüd kaugemale. Milline paistab Tartu ülikool rahvusvahelistes akadeemilistes ringkondades?

Me oleme oma uues arengukavas seadnud eesmärgiks olla Läänemere regioonis esirinnas ja uskuda, et meiega siin arvestatakse.

On teatud valdkondi, kus me oleme aga väga-väga silmapaistvad – ma pean silmas näiteks meie psühholooge ja geeniteadlasi. Kui me räägime oma ülikooli globaalsest mõjust, siis see lähebki hästi distsipliinikeskseks.

Mis on teie meelest rahvusülikooli ülesanne lisaks sellele, et ülikool peab koolitama oma riigile häid ja vastutustundlikke spetsialiste.

Need ülesanded on meil kõik ju läbi mõeldud ...

Meil on loomulikult teatud erialasid, mida turu tingimustes võib-olla ei oleks mõttekas pakkuda. Näiteks – see on küll hästi suvaline näide – eesti viipekeele väljendusõpetus. Kes sellega siis veel tegeleb kui mitte rahvusülikool? Selliseid erialasid on teisigi.

On ülikooli muuseumid, kus asub meie rahvusvaramu, mida me peame haldama.

Ülikooli esindajad on ka paljudes institutsionaalsetes otsustuskogudes, kus me peame oma vastutust tajuma.

Me tähistame eestikeelse ülikooli 95. aastapäeva. Kui kaua meie ülikool aga niisugusel rahvusvahelistumise ajajärgul eestikeelsena püsib? Kraaditööd ilma inglise keeleta enam ei kaitse.

See on suund, kust mina ei näe taandumist, pigem näen selle süvenemist.

Ma arvan, et emakeelne ülikooliharidus jääb selle madalamasse astmesse, bakalaureusetasemele. Aga isegi seal me tahame ingliskeelseid mooduleid. Et ei oleks nii, et kui üliõpilane on läbinud eestikeelse kursuse ning kui ta siis hiljem võtab lahti sama aine ingliskeelse õpiku, ei saa ta üldse aru, millest seal juttu on, kuna ta ei tunne erialatermineid.

Kas majandusteadustes eestikeelseid termineid ikka jätkub?

Me nuputame kogu aeg. Võtame näiteks corporate citi­zenship. See on teada kontseptsioon – et ettevõte teeb ühiskonnas rohkem kui äriettevõtte ülesanne konkreetselt oleks. Aga me ei oska seda tõlkida.

Või start-up-firmad. Me oleme hakanud nende kohta ütlema idufirmad. Aga spin-off’ile ei tea mina head vastet. Meie valdkonnas on tohutult asju, mida saab ainult inglise keeles öelda.

Me ei saa mööda sellest, et Tartu ülikool on kaubamärk, niisiis nagu ettevõte. Me ei saa siinjuures riskida sellega, et meie ülikool läheks pankrotti, aga me ei saa lubada endale ka seda, et ülikool kuidagi madaldaks või kahjustaks Eesti riiki ja rahvast.

Ma usun, et neid asju saab ühendada, ja mitte ainult ei saa, vaid ka peab. See ongi meie ainus võimalus.

Eetikat ja põhimõtteid ja traditsioone saab siis raha, kasumi ning arenguga kokku viia küll?

See oli just eelmisel nädalal ühe mu loengu teema, see ühisväärtuse kontseptsioon – corporate-shared-value.

Et see ei ole midagi, mis on juba loodud, et anname tordilõigust ühe osa haridusele ja teise osa näiteks haiglatele ja kolmanda osa kolmandale osalisele.

See on hoopis see, et meil tuleb mõelda, kuidas me koos saaksime seda torti suuremaks, kõrgemaks ja maitsvamaks ehitada.

Teie doktoritöö teema oli väärtuspõhine juhtimine. Defineerige palun, mis see on?

See on juhtimine, kus juhid teadvustavad, et kõik, mida nad teevad, oleks kooskõlas organisatsiooni väärtustega ning et nende tegevuse kaudu üritatakse neid väärtusi kogu aeg ka kinnistada ja mitte ainult organisatsiooni sees, vaid ka väljapoole, et välised huvirühmad näeksid seda. Et inimesed võiksid öelda, et me hindame seda organisatsiooni sellepärast, et see on just nii- ja niisugune.

Väärtusi on ju igasuguseid. On indiviidi väärtused, ühiskonna väärtused ja organisatsiooni kultuuri juurde kuuluvad väärtused. Teie teate paremini ja oskate selle kõige kohta joonistada põnevaid skeeme.

Me väga armastame selliseid jooniseid.

Aga kas päriselus saab kõike diagrammile panna?

Diagramm on alati lihtsustus. See näitab, et väärtused on igal pool ja väga erinevatel tasanditel, ning seda, kus siis see meie uuritav objekt on.

Organisatsiooni väärtused on ju väga selgelt mõjutatud sellesama ühiskonna liikmete väärtustest. See on nagu üks sulatusahi, et kuidas sellest, millest ühiskonna väärtuste skaala koosneb, luua organisatsioonile järgmine tasand ning leida see, mida see organisatsioon ise veel sinna juurde tekitab. Kogu oma tegevuse, ajaloo ja eduelamustega.

Aga kui organisatsiooni tulevane väärtusskaala seal sulamis keerleb, kas siis ei või need kõige säravamad ja hulljulgemad ja tõeliselt edasiviivad ideed hoopis pulbriks keeda? Et nähakse küll vaeva ja tehakse millegi nimel tööd, aga välja tuleb see, mida me kõik niigi teame. Nagu märk Welcome to Estonia, mis praeguseks on pildilt kadunud.

Ma usun, et selles kohas on vastuvaidlejaid. Et Welcome to Estonia on siiski elus ja hingab. Aga muidugi – see kõik on sotsialiseerumise protsess. Seesama, mis toimub kodus lapsega. Mis minu lapse kohta lasteaias öeldi ja mulle südamele pandi, oli see, et katsuge teda mitte murda, katsuge, et ta saaks jääda selliseks, nagu on.

Mis see oli?

Nad nägid temas sellist väga tugevat joont, mis ei ole lihtne õpetajale ega kasvatajale ega kodus ka lapsevanemale. See on selline kangekaelsus, mingi oma vaade asjale. Väga palju lihtsam oleks pehme ja nunnu lapsega asju ajada.

Organisatsioonides on samamoodi, loomulikult lihvib selline sotsialiseerumine ja kohandumine nurki, ja see on vastastikune. Mõnes mõttes ka organisatsiooni liikmed ise lihvivad organisatsiooni nurki.

Vahel mulle tundub, et nende ühiste väärtuste leidmisega pingutakse üle. Et korraldatakse mõttetalguid, küsitlusi, vahekokkuvõteteks avaldatakse trükiseid ja plakateid, et inimesed tunneksid, et nad kõik on protsessi kaasatud. Kulutatakse aega ja raha ning lõpptulemuseks on midagi väga iseenesestmõistetavat ja inimlikku?

See vaev võib end kuhjaga ära tasuda, kuigi ei pruugi.

Ka töö ülikooli väärtuste väljatöötamisel arengukava tarvis ei olnud teistsugune.

Oli väga palju koosolekuid, vaidlusi ja uuringuid. See käib asja juurde. Protsess on tähtis. Et inimesed hakkaksid mõtlema niisugustele asjadele ja hakkaksid neid põhimõtteid seostama mingite oma töösse puutuvate aktuaalsete juhtumitega. Tähtis on, et see kõik ei jääks plakatile või trükisesse, et diskussioon elaks edasi.

Kas see, kui ma tean, mis on minu ettevõtte väärtused, mõjutab mind? Kas ma olen siis parem töötaja?

Kindlasti mõjutab. See teeb teid ka paremaks töötajaks. See teeb teid enesekindlamaks ja teadlikumaks. Kui väärtuspõhisele juhtimisele otsida paralleele indiviidi elust, siis see on nagu kasvamise küsimus!

Et ühel hetkel, kui sul on võimalusi palju, aga sa tead ka oma piiranguid, hakkad mõtlema, et mida ma ise tahan. Kes ma olen või mis mu roll siin maailmas üldse on ja mille eest ma seisan.

See on keskeakriis!

Jah, olgu. Aga kui sa oled mingid otsused teinud, oled ennast analüüsinud, oled valikuid teinud. See on igal juhul hea. Mina küll usun sellesse.

Ja ma arvan, et seda protsessi on võimalik organisatsioonis läbi viia kas elegantsemalt või käpardlikumalt, aga kui selle taga on siiras tahe endale otsa vaadata ja mõelda, milliseid valikuid edaspidi teha või missugustest toodetest või teenustest oma väärtusi silmas pidades kinni hoida ning millistest loobuda, siis see on väga tähtis.

Tänapäeval ju öeldakse, et hinna ja kvaliteedi suhe on peaaegu sama igasugustel teenustel ja toodetel. Ainus, mis seal veel on ja mida inimesed ostavad, on selle toote või teenuse juurde kuuluv lugu ja emotsioon.

Mis võiks olla Tartu ülikooli lugu või lause?

Kas meil on oma lause? Tõsi on see, et akadeemilised töötajad pelgavad igasuguseid loosungeid.

Mul ei tule pähe. Me oleme palju rääkinud sellest, et Tartu ülikool kuulub ühe protsendi kõige tsiteeritumate ülikoolide ja teadusasutuste hulka üheksas valdkonnas ...

Aga meil on olemas kindel alus, kust seda loosungit luua, sest oma väärtused oleme ära sõnastanud.

Me teame kindlalt, et meie tulevik ja selgroog on teadus, on koostöö ja rahvusvahelisus ning avatus. Ja vastutus ühiskonna ees, nii tegevuse kui tegematajätmise ees. Ka inimese arengule keskendumine.

Kust te ise pärit olete?

Tallinnast.

Mis teile ema ja isa õpetasid, mis on kõige tähtsam asi elus?

Ma arvan, et ma sain kodunt kaasa palju kohusetunnet. Seda, et kui oled midagi lubanud, siis tuleb seda teha. Ja et ei ole viisakas hilineda.

Samas – pidevat kontrolli mu tegevuse üle ei olnud. Vanemad olid palju tööl ja maailmas oli ka ohte vähem. On asju, mida ma ei ole seniajani oma vanematele rääkinud.

Mida te oma kaheksa-aastasele tütrele õpetate, mis on hea ja õige?

Mul vist ei olegi tõsist kasvatusfilosoofiat ja kindlaid printsiipe. Kogu suhtlus käib eeskuju, vestluse ja ühise tegevuse kaudu.

Kui ma olin oma lapse arenguvestlusel, kus küsitakse ka selliseid sügavaid küsimusi, et milliseks te tahate, et teie laps kasvaks, siis minu spontaanne vastus oli, et ma tahan, et temast saaks rõõmus inimene. Mitte selline põdeja ja muretseja. Vot seda rõõmu soovin ma talle.

Kui te pidasite Tartu ülikooli aulas majandusteaduskonna lõpuaktusel kõnet, siis mida seal rõhutasite?

Mina rääkisin sellest, kui teistsugused on need lõpetajad võrreldes nende lõpetanutega, kes neid õpetavad, näiteks minu endaga.

Mina lõpetasin 15 aastat tagasi, mis ei ole ju teab mis pikk aeg. Aga maailm on nii palju muutunud. Kui palju paremat haridust ja kui palju võimalusi on neile praegu juurde tulnud.

Millistest ülikooli pidustustest te tänavu osa võtate? Laupäeval oratooriumi esiettekandele lähete?

Jaa, kindlasti lähen.

Tõrvikurongkäigus marsite?

Sellega on mul olnud probleeme, ma pelgan külma.

Milline on teie ballikleit?

Ei, ballile ma ei lähe.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles