«Olen ennast kogu aeg püüdnud rattasõiduga kursis hoida,» ütles Rein Kirsipuu. «Olen igal aastal püüdnud käia jalgrattasõidu maailmameistrivõistlustel, ja muidugi on aidanud kursis olla ka Tooma ja Jaani sõidud.» (Rein ütles muidugi Tomi ja Jassi, nagu tunnevad neid kahte kõik rattasõitjad.) Kuidas rattasõit selle aja jooksul on muutunud, kui Rein Kirsipuu ise sõitis, kui oli tipptreener ja kui nüüd käib proffide võidusõite vaatamas? «Kui mina sõitsin, siis oli muidugi hoopis teine tase. Kuid kaheksakümnendate lõpust, kui Riho (tunnete muidugi ära, Riho Suun) sõitis, pole küll olulisi muutusi. Tehnika on muidugi arenenud, aga rattasõit on ikka rattasõit. Kogu oma võlu ja valuga.»Mis on treenerile olnud kõige suurem võlu ja valu? «Emotsionaalseid tipphetki on olnud palju. Ja treenerile on mõni töövõit palju olulisem kui tiitlivõistluse võit. Kui niimoodi küsid, siis üks, mis meeles siiani, on 1985. aasta Liidu meistrivõistluste 100 kilomeetri meeskonnasõit, kus tulime kahe Liidu koondise vahel teiseks. 17 sekundiga kaotasime, see on täpselt meeles. Liidu koondis sõitis ainukesena tol korral ketasratastega, mis andis ju päris suure eelise, ja pärast tulid paljud meid õnnitlema kui võitjaid. See oli selge töövõit.» Tuletame meelde, et Eesti meeskonnas sõitsid tol võistlusel Riho Suun, Toomas Kirsipuu, Ivar Mones ja Paavel Matvejev. Aga see on vaid üks emotsionaalne tipphetk 1953. aastal treeneritööd alustanud Rein Kirsipuu elus.
|
Kõik tänased
