| Tartu
Ülikooli endise superarvutuskeskuse (mida enam ei ole), mäekülje sisse
rajatud endise Tartu kõige ruumikama avaliku tualeti (mida enam ei ole)
ja Aleksandro Primo’le pühendatud Kuradisilla vahel asuvas pargisopis
Toome nõlvade vahel paikneb lisaks korrastatud jalutusteedele, kenadele
laternapostidele ja korrastatud pinkidele ka üks monument. Sellest
väiksest sopist üle Vallikraavi tänava asub muuseas endine vabaõhu
korvpalliväljak (mida enam ei ole, ent mille mastaapsusest on säilinud
siiski tribüünide ja treppide jäänused). Mainimata ei saa jätta, et
kunagi mängis sellel vabaõhuplatsil liigamänge legendaarne Tartu Kalev.
Mälestusmärk, millest jutt, kannab üldtuntud nime Rahvaste
monument. Paradoksaalsel kombel on looduskaunis ja heakorrastatud
avalikus kohas ainus korrastamata objekt seesama monument. Vuugivahed
on välja pudenenud, mälestustahvlid kohati kõveraks painutatud ning
muidugi ei puudu ka mittemidagiütlev inetu grafiti. Tõsi see on,
et monumendi tippu ehib võõras vaskne kuppel ning luudki, mis sinna
väidetavalt on maetud, võivad kuuluda enamasti võõrastele. Ometigi
olid just selle monumendi tahvlite kirjad need, mille abil mina oma
lapsepõlves sain selgeks rooma numbrid, võõrapärase poolarhailise vene
keele kirjapildi ning eestikeelselt tahvlilt aimu sellest, et kunagi
kirjutati eesti keeles teistmoodi kui tänapäeval. Tahvel teatab, et
keiser Aleksander laskis selle ehitise püstitada Maarja kiriku juurest
ümber maetud erinevate rahvaste säilmete auks 1806. aasta Jaani kuul...
eestikeelsele tekstile järgneb kolm punkti. Sel ajal, kui
istusin hiljuti värvitud pingil ja mõtlesin, möödus monumendist ema
pojaga. Poisil oli peas punane nokkmüts ning ta pigem jooksis kui
kõndis ema käekõrval. Ometi jõudis ta osutada monumendile ning teatada
uhkelt: «Ma tean seda kohta küll! Siia on maetud rahvaste luud!» Ema ei teinud väljagi ja läinud nad olidki... |
