Korvpallurid peavad tänama jalgpallureid. Just Saksamaal alanud MM-turniir oli see, mis võimaldas Eesti korvpalli viimaste aegade suurimal alandusel valutult vaibuda. Jalgpalli MMi taustal läks pea märkamatult kaotsi fakt, et meie kauane rahvusala sai lõunanaabreilt avalikult vastu hambaid, kirjutab Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits oma spordi kuukommentaaris.

Kui lätlased ja leedukad dikteerivad, et tuleval hooajal pääseb nende tosina klubi kõrval Balti liigasse vaid kaks Eesti meeskonda, BC Kalev / Cramo ja Tartu Ülikool / Rock, on see jõhkralt halastamatu, ent neetult aus hinnang siinsele korvpallile. Täpsemini: selle hambutusele.

Samal teemal: Priit Pullerits: Suurepärane aeg iseloomu kasvatada

Aga lõppeval nädalal saatis alandatud ja solvatud Eesti klubikorvpall Läti-Leedu suunas tormihoiatuse. Rock tugevdab end Martin Müürsepa, Gert Kullamäe ja Tarmo Kikerpilliga. Saab Eesti korvpalli au ja väärikus taastatud?

Kui saab, siis ajutiselt. Oleneb, kui kauaks värske veri Rocki palgale jääb.

Värske?!? Siia ongi koer maetud. Müürsepp ja Kullamäe on pensionieelikud. Kikerpill, nagu Tanel Teingi, on oma apogee mänguplatsil juba ületanud. Kui fantastilisele nelikule peaksid lisanduma ameeriklane J. S. Nash ja leedukas Augenijus Vaskys, siis ega nende kaasaminegi Rocki aktsiale pikaajalist tulu tõota. Keeruline on ette kujutada, mismoodi võiks nende kõrval olulist mänguaega saada noorema põlve mehed, kelle arengust sõltub see, et Rocki aktsia pakuks rohkem kui lühiajalist ehk spekulatiivset tulu.

Olgu, noored mehed saavad kõrvalt kaeda, kuidas Müürsepp ja Kullamäe treenivad. Nad saavad isegi nendega üheskoos harjutada. Ent iga algaja spordipedagoog teab, et tõeline areng toimub sportmängudes vaid tugevate kõrval tugevate vastu mängides. Kaalukais kohtumistes, pole kahtlust, jääb pearaskus vanakeste ja leegionäride vedada, kellele noortel meestel tuleb peamiselt vaid väheolulistes mängudes hingetõmbeaega anda.

Kuna Rock on parimad kodumaised viljad ära noppinud, tuleb BC Kalevil /Cramol tõenäoliselt uus laar neegreid ja teisi leegionäre appi kutsuda. Nii jääb endiselt üles küsimus: kuidas tulevad liikumised Eesti klubikorvpallis kasuks Eesti rahvuskoondisele?

Eesti klubide tase – õigemini, seal mängivate Eesti pallurite tase – on aluseks rahvuskoondise tasemele. Siin ei maksa end petta võõrriikide vastupidistest näidetest. Nagu seda tegi Kristo Raudam kuu aega tagasi korvpalliliidu koduleheküljel, kus ta märkis, et lõppenud hooaja Leedu meistrivõistluste finaalis mänginud Lietuvos rytase ja Kaunase Žalgirise lahingutes müttas väljakul üheksa välismaalast. Samuti viitas ta Vene suurklubidele Moskva CSKA ja Moskva oblasti Himki, kus kahe peale jooksis maa meistrisarja finaalis platsile tosin võõrmängijat.

Seda loetelu võiks pikalt jätkata. Hispaania liiga kahes paremas meeskonnas mängib 15 leegionäri ning Saksamaa meistrisarja finaalis olid 17st platsil käinud mehest samuti 15 leegionärid, kusjuures üks sakslane oli tegelikult Saksa passiga neeger.

Ometi on kõik eespool mainitud riigid korvpallis Eestist paremad. Mispärast?

Vaat miks: sest kõik need riigid pole üksnes innukad korvpallurite importijad, vaid ka edukad eksportijad. Ainuüksi leedukaid mängib väljamaal väidetavalt üle 150.

Järeldada eeltoodud arvudest, et Eestigi korvpalli tase tõuseks, kui palgata klubidesse rohkem muulasi, tähendab seega vaid pooliku tõe tunnistamist. Kusjuures, pange tähele, lihtsama poole tunnistamist. Täistõde on see, et mängijate sissevedu peab tasakaalustama nende väljavedu. Ja see on paraku poole raskem.

Mida siis teha? Tuua igasse klubisse 3–5 leegionäri ja loota, et noored eesti mehed hakkavad platsile pääsemiseks senisest rohkem pingutama?

Aga äkki löövad nad seepeale veelgi kergemini käega?

Ei maksa fassaadi välismaehtida, kui Eesti korvpallis endas puudub läbimõeldud süsteem. Erki Nool, kes Tallinna volikogu liikmena teab pealinna rahaasju, avaldas mulle selle nädala algul kahtlust, kui mõistlikult kulutatakse need 2,7 miljonit krooni, mis lähevad lisaeelarvest BC Kalev / Cramole.

«Kui mingile mumba-jumbale, kes oskab visata, antakse raha juurde, kuna eesti mehed ei viitsi trenni teha, siis minu arust on see mõttetu,» lausus Nool. «Aga kui 2,7 miljonit kulutatakse niimoodi, et ehitatakse üles jube pikaajaline arengukava noortele, tuuakse NBAst, Leedust või Venemaalt, mul kama kaks kust treenerid kohale, nii et kümne aasta pärast, kui 12-13aastased poisid saavad 22, on nad tegijad» – vaat sellega oleks ta päri.

Ja sel juhul ei peaks enam naabrite alandust taluma.