Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli tunnistab, et purpurpunase taustaga presidendi jätkamine ei meeldiks talle. Arnold Rüütliga ei saa aga võidelda nii, et süüdistatakse teda reeglite rikkumises, mida pole kehtestatudki.

Purupunase minevikuga riigipea pole Eestile hea. Arvasin nii aastal 1992, kui Arnold Rüütlit ei valitud presidendiks, ja arvasin nii ka aastal 2001, kui ta valiti presidendiks. Nüüd, kui Rüütel on juba ligi viis aastat võimul olnud ja valmistub kandideerima teiseks ametiajaks valimiskogus, olen ma selles veelgi kindlam.

Samal teemal: Üle poole Postimees Online’i lugejaist näeks Eesti presidendina Ilvest Enn Soosaar: Tõepoolest, mida arvab president?

Aga sobimatu inimese valimisest veelgi hullem on see, kui teda püütakse ametist eemaldada sobimatul viisil.

Rüütel täidab põhiseaduse sätteid, mis tehti omal ajal tema kõrvaletõrjumiseks presidendiametist, kuid nüüd süüdistatakse teda niisuguste mängureeglite rikkumises, mida pole kehtestatudki.

Algul oli Rüütel «süüdi» selles, et ta ei teatanud oma kandideerimisest, ehkki keegi ei saa ilma piisava toetuseta ise enda kandidatuuri üles seada.

Nüüd, kus Rahvaliit on oma otsuse teinud, on Rüütel «süüdi» selles, et ta ei soovi valimisväitlustest osa võtta. Justkui oleks see tema kohustus, mitte õigus.

Aga kellega peaks president üldse väitlema? Ühtki teist kandidaati ju pole veel. Viis erakonda valisid eile välja neli inimest, kellest vähemalt kolm ei saa presidendikandidaadiks. Ja kui imekombel selgubki see ainus ühiskandidaat, siis ei saa jälle Arnold Rüütlist presidendikandidaati, sest riigikogus ta ju ei kandideeri.

Rüütli hurjutamise asemel tuleks teise kandidaadi otsijail keskenduda läbirääkimistele Keskerakonnaga, sest valimistulemus ei sõltu Rüütlist, vaid Keskerakonnast, kelle hääled on kaalukeeleks nii riigikogus kui ka valimiskogus.

Võimalus riigikogus president valida on väike, kuid siiski olemas tänu neutraalsematele kandidaatidele Jaan Manitskile ja Jaak Aaviksoole. Neid on Keskerakonnal lihtsam toetada kui teiste erakondade liikmeid.

Valimiste võtmeküsimus pole tegelikult presidendi isik, vaid hoopis usaldus. Kui Keskerakond eelistab Rüütlile kedagi teist, halvendab ta suhteid ühe tähtsama liitlase Rahvaliiduga. Mida on teistel erakondadel asemele pakkuda? Milliseid koostöölubadusi nad saavad anda ja millised on tagatised?

Paraku on neli parlamendierakonda näinud palju vaeva umbusu külvamisega. Eriti jabur on seejuures Keskerakonna juhi Edgar Savisaare kahtlustamine salaleppes Rüütliga.

Keskerakonna tugevus seisneb just võimaluses hoida tules kaht rauda korraga. Seepärast venitab Savisaar otsusega viimse võimaluseni ja ei lepi kellegagi midagi kokku enne, kui on vaja nupule vajutada.