Taavi paariline sel ööl on abiõde Asko Šeffer. Asko on alles tudeng. Õpib viiendal kursusel arstiteadust ja käib traumapunktis tööl. Valvearst on ortopeed Jaanus Torm. Tema heidab kogenud arstina tunnustava pilgu nii Taavi kui Asko suunas ja märgib, et mida noorem olla, seda kergem – töö traumapunktis on psüühiliselt ja füüsiliselt väga koormav. Põetaja Marge Sander on end puhketoas televiisori ees korraks pikali visanud. Häälte peale kergitab ta end sirgeks ja naeratab tervituseks. Margele on põetaja ameti kliinikumis selgeks õpetanud elu ise. Traumapunkti sissepääsu kõrval klaasist aknaga toas istub valvur Rein Piir. Reinu tööruum on kui lennujuhtimiskeskus. Seina peal hulk monitore, mis annavad ülevaate osakonna koridorides ja tubades, aga ka maja ees ja taga toimuvast. Rein on elukutselt sõjaväelane, kuid on pidanud oma ametist vanuse tõttu loobuma. Öösel võib kliinikumis igasugu olukordi ette tulla, väidab ta. «Turvateenistuse nupp on siin,» näitab Rein. Saunaõhtu aps Kell üheksa liipab vastuvõtutuppa noormees. Taavi asub teda küsitlema ja traumakaardile anamneesi kirjutama ehk uurima, mis trauma põhjustas ja millal see juhtus. Patsient ütleb, et ta on Elva poiss Kaarel Tõruvere, ja lubab oma nime ka ajakirjanikul kirja panna. Selgub, et Kaarel käis sõpradega saunas. Hakkas õhtul jalgrattaga koju sõitma ja siis, mauhti, sattus pimedas esirattaga löökauku. Nüüd on jalg turses ja ai kui valus. «Labajalg väänatud, sidemete rebend,» sõnab dr Torm pärast põgusat vaatlust. Saadab mehe üle koridori röntgenisse. Patsiendi häda on kogenud arstile juba uksel aru saada. «Mis ma teda ikka katsun ja haiget teen, kui mul pilt üldjoontes selge,» räägib dr Torm, ja klikkab vahepeal arvutiekraanile, et kas röntgenitoa radioloogiaõde on jalast tehtud pildi juba üles riputanud. Tänapäeval ei jookse enam keegi, röntgeniülesvõte näpus, kabinetist kabinetti. «Luuvigastust ei ole. Pehmete kudede turse!» ütleb dr Torm minuti pärast. Nii ongi, nagu ta ennist arvas. Marge aitab mehe ratastoolile ja sõidutab kipsituppa. Koridori peal ootavad Kaarlit ema ja isa. Neil nii tubli poeg, teeb sporti, jookseb, ujub, mis nüüd küll saab, muretsevad nad. Uurivad muu hulgas, millal lugu, mida ajakirjanik kirjutab, lehte jõuab. Pärast arst ja õed räägivadki, et traumapunkti sattunud inimestele lausa meeldib intervjuusid anda. Eesti tõsieluline kiirabisari «112» on rahva seas populaarne. «Keegi mul alles hõiskas siin, et oh, tal kõik ruumid, seinad ja laed tuttavad – ta vaatab hoolega 112-te,» räägib Taavi. Kell 21.30 istub toolil punase jopega habras naine, selja peal kiri «Hokiklubi Kajakas». Naine näitab marrastust ja pealeastumist mitte taluvat jalga. Teine kipsiminek tol ööl! Telefoniravi Kell 22 vastab dr Torm pikalt ühele telefonikõnele. Helistaja uurib, mis on saanud päeval traumapunkti toodud selgroovigastusega patsiendist. Dr Torm ütleb, et too inimene on operatsioonil. Kõne kestab ja kestab ning dr Torm peab rääkima ära kõik üksikasjad, mida vähegi teab. Kell 22.15 seisab ukse vahel mees, kuivanud veri pundunud näol. «Sain justkui peksa!» ütleb ta sissejuhatuseks. Kõik oli alanud koera peiedest. «Ja nüüd ma ei mäleta mitte midagi. Ma olen nii uimane, ma olen justkui multifilmis,» räägib ta. Pundunud näoga mees tahab, et talt vereproov võetaks. Ta usub, et teda on ilmselgelt mingi mürgiga uimastatud. Kuidas muidu sai võimalikuks, et keegi teda lõi. Tema ei ole selline mees, kes ennast lüüa laseks. «Võtke minult vereproov!» nõuab patsient kõvahäälselt. Kohale kutsutakse erakorralise meditsiini osakonna valvearst Kuido Nõmm, kes tutvub olukorraga ja arvab, et ega vereproovist peale promillide suurt midagi ikka ei leia. Õde peseb vahepeal tampoonidega mehe nägu. «Tasa!» oigab pundunud näoga patsient. Mehe vasak sarnaluu on valus, nina on valus... Asko teeb talle teetanusevastase süsti. Niisugustele patsientidele tehakse haavade puhul ikka teetanusevastane süst. Mees ei pane torget tähelegi. Dr Torm saadab koera-peiedelt tulnu kompuuteruuringule. Kui patsiendi pea kolmemõõtmeline pilt arvutiekraanile ilmub, on näha ninaluu murd. Mehele kirjutatakse kaasa paber, millega ta peab edaspidi ninakliinikusse minema. Patsient on endiselt rahulolematu, et keegi ei ole talt vereproovi võtnud. «No kui teil on lihtsam, siis ma lahkun,» annab ta solvunult alla. Kell 22. 55 tuleb uksest sisse tütarlapseohtu naine, nuttev laps süles. Tema pooleteiseaastane poeg on näoli kukkunud. Pilt näitab, et õnneks on kõik korras. Lapse lakkamatu nutu põhjuseks võivad olla ka hilise õhtu vintsutused ja suur väsimus. «Kas midagi ei ole vaja temaga teha?» küsib ema mitu korda. «Ei ole,» vastab dr Torm. «Jätke ta lihtsalt rahule.» Marge ütleb, et ta tegi vahepeal kohvi. Imekombel õnnestubki kohvi juua. Patsiente ei ole. Kell 23.45 istub vastuvõtutoa toolil poiss, kes kaebab valu paremas kämblas. Ütleb, et kukkus pool tundi tagasi. «Kukkusid, ei kakelnud?» on dr Torm umbusklik. Noormees kinnitab, et ta ei ole kaklejatüüp. «Luu on kõver, me teeme tuimastuse ja vääname pisut,» teatab arst karmilt. Protseduurilaual lamav poiss hakkab nihelema. «Kas võib ikka süsti teha, kui ma natuke joonud olen?» küsib ta, ja tunnistab siis: «Ah, ikka valesti lõin!» Taavi muigab. Dr Torm samuti. Pärast jutustab poiss, miks ta kaklema kippus. «Sest ühele tüdrukule öeldi halvasti! Ma ei kahetse, et ma selle eest lõin,» sõnab ta. Kell 00.10 toob parameedik sisse ühe 50. aastates mehe. Patsiendil on käel side ja selle all 4-5 sentimeetri pikkune sügav haav. Õde harutab sideme lahti. Kui haava puhastama asub, purskab haavast peene joana protseduuride toa põrandale verd. Minuti jooksul on Askol sidumis- ja õmblemismaterjalid ettevalmistuslaual valmis ja dr Torm sõlmib haava mõne õmblusega elegantselt kinni. Valmis! Marge toob ämbri ja asub põrandat pesema. Ta peseb ära nii protseduuridetoa kui vastuvõtutoa põranda. Kell on üks öösel. Vastuvõtutoas on 30-aastane mees, kes osutab peahaavale. «Ai! Praegu just nii valutab,» kurdab ta. Ta on istunud kodus arvuti ees. Temast tagapool oli sõber. Tema tõusnud arvuti eest, aga nii pahasti, et riivanud tagapool istuvat sõpra. Too kukkunud taburetilt maha. Kukkuja olnud aga äkilise meelega. Võtnud tabureti ja äianud sellega talle pähe. Dr Tormil on kuueteistkümnes tund tööl olla ja ta ei suuda haigutust tagasi hoida. Õde Taavi raseerib žiletiga haavaümbruse juuksepahmakast paljaks ja arst saab jälle nõeluda. Peahaavaga mehel on seljas särk kirjaga «Surviver» (inglise keeles ellujääja – toim). Kell 1.30 on arsti vastuvõtutoas kanderaamil 92-aastane oksendav naine. Raami kõrval seisab naise 70-aastane tütar. Tütar räägib, et ema on kodus tualettruumis kukkunud ja pea väga pahasti ära löönud. Aga õnneks karjunud nii kõvasti appi, et naabrid kuulnud. Osanud isegi läbi seina tütre telefoninumbrit karjuda. Marge läheb toob uue anuma, kuhu patsient saaks veel oksendada, kui vaja peaks olema. 92-aastase naise seisund on igas mõttes keeruline. Ta on alles mõni päev tagasi haiglast koju saanud. Tal on neljanda astme südamepuudulikkus. Taavi ütleb mulle selgituseks, et viienda astme südamepuudulikkust ei olegi enam olemas. Neljas on viimane. Tütar räägib, et kodus liikuvat memm ainult raami toel. Praktiliselt elab tualettruumis, et häda tekkides potile mitte hiljaks jääda, Taavi süstib patsiendile oksendamisvastast rohtu. Marge toob sooja teki. Dr Torm õmbleb peahaava kokku ja helistab kiirabibrigaadile. Et kui neil nüüd jälle mahti on, siis tulgu ja viigu patsient koju tagasi. Kiirabiautot ei tule veel Tütar räägib, et ei tea, mida oma vana emaga teha. Ema on jonnakas, tahab üksinda elada. Ja näe, mis nüüd juhtus. Saaks ta hooldusravile... «Ah, raske on mul temaga,» ohkab tütar. Ajaviiteks jutustab, kuidas ema on tal terve elu tähtis ülemus olnud. Lugupeetud, täpne ja range naine nii tööl kui kodus. Kanderaami pealt on äkki kuulda, et ema magab. Tuba täidab 92-aastase naise norskav hingamine. Vastu hommikut jõuab traumapunkti seltskond, kes on arusaamatuste lahendamise hoos Atlantise lähedal üksteisele tõdesid öelnud. Need «tõed» nõuavad nüüd arstikirjaga fikseerimist, et hilisemates vestlustes politseiga vastase «tõdedele» mitte alla jääda. |
