Arvamust sunnib avaldama uudis järjekordsest hinnaalandusest ühes uues kortermajas, mis kinnitab minu veendumust, et suurele pakkumisele vaatamata on korralikku korterit raske leida. Jääb mulje, et uued kortermajad matkivad nõukogudeaegset paneelmaja: vorm on küll väljast erinev ja elamispinda rohkem, aga uued korterid ei vasta tänapäeva mugavusnõuetele. Euroopa tasemele küündiva hinna suhtes lohiseb kvaliteet kaugel maas, takerdudes just projekti taha. Materjalile ja ehitustööde teostusele ei ole midagi ette heita, need paistavad igati korralikud. Ja nagu PÖFFi külastajad võisid näha filmis «Prügisõdalane», saab suurepärase eluaseme ehitada kas või jäätmetest – kui ainult nutti on. Vaja on lifti Kortermajad ehitatakse sageli just nii kõrged, et rahvusvahelise standardi järgi ei ole lift nõutav – 4 5 korrust. Aga see standard on iganenud, täna ehitatud kortermaja peaks olema elamiskõlblik ka aastate pärast ja seda võimalikult laiemale hulgale elanikkonnast. Vanematel inimestel on sageli tervisehädasid – kellele teeb muret puusaliiges, kellele põlved. Nii saab kõrgele korrusele käimisest ületamatu raskus ja muidu päris aktiivne ühiskonnaliige võib olla sunnitud jääma koju ja sattuma ehk koguni sõltuvusse lähedaste hoolest. See oleks vastuolus Põhjamaades valitseva põhimõttega. Ka noores peres ei kipu ema lastega välja mängima või jalutama minema, kui koju tagasi tulles peab ta minema neljandale korrusele, üks laps süles, teine käekõrval, mänguasjad või ostukott kaasas, ja lapsevanker tuleb vist hoopis selga võtta. Kõige tipuks kipub lapsel nagu kiuste mõmmik trepikäsipuu vahelt alla kukkuma just siis, kui on vaevaga üles jõutud… Mõistagi jäetakse ratastoolis inimesed sellistes majades ukse taha. Nüüdsel ajal ei ole inimesed enam nii paiksed, meil on liikumisvabadus Euroopas ja kolitakse alailma. Liftiga majas oleks see märksa vaevatum – näiteks arvestades kas või seda, et korterites pole sisseehitatud riidekape. Siingi on projekteerija ilmselt kinni sovjetlikus stampmõttes, et iga kell on võtta kolm-neli töömeest mürakat riidekappi neljandale korrusele vedama. Kaks vannituba Väljavalitud korrusele jõudnud ostjale on juba välisukselt selge, et siingi on projekteerija oma töö justkui omaaegse ühiskorteri plaani pealt kopeerinud. Pererahva privaatsust ja külaliste mugavust ei ole üldse ette nähtud. Suurele pinnale vaatamata on korteris vaid üks vannituba, kuhu pääseb pahatihti otse elutoast või köögist, paremal juhul esikust. Seega peab projekteerija loomulikuks, et pererahvas ja külalised jagavad ühist vannituba. Magamistoast vannituppa pääsemiseks tuleb elutoast läbi minna. Nii peab näiteks pühade ajal külalisi võõrustav perenaine hommikul magamistoast pesemata ja kammimata välja hiilima, et, tualetitarvete kotike näpus, vannituppa silgata. Või arvab projekteerija, et tubli perenaine tõuseb enne kukke ja koitu ning ootab külalisi valmis hommikueinega, kena soeng peas? Sanitaartehnika ei ole tänapäeval enam luksus ning esmavajaduste rahuldamiseks vajalikud ruumid ei tohiks korteri hinda oluliselt mõjutada – mujal maailmas see küll nii ei ole. Kitsas luuakapp Korralikus korteris peab seega olema vähemalt kaks täisvarustusega sanitaarruumi ja nende asukoht hästi läbi mõeldud. Vaid pererahvale mõeldud vannituba peab olema ühendatud magamistoaga, teine vannituba oleks külaliste tarbeks, kuhu pandaks pererahva hügieenitarvete asemel näiteks lillevaas ja puhtad rätikud. Üldse on vannituba sageli projekteeritud pimeda uberikuna – aknata –, kus tuleb oma toimetused rutuga teha ja kümblusmõnude nautimisest ei maksa unistadagi. Suur aken ei ole meie kliimas ehk õigustatud, aga hea tahtmise korral kindlasti teostatav, sest isolatsioonimaterjalid ja kolmekordsed klaasid võimaldavad seda. Projekteerija aga sunnib päeva- ja aastaajale vaatamata elektrivalgust kasutama – säästupõhimõtteid eirates. Ilus vaade mullivannist õhetavale õhtutaevale ei tule kõne allagi. Ainsaks uuenduseks uutes korterites ongi tihtipeale nn avatud köök, mis muudab ruumi avaramaks. Küll on ilmselt ruutmeetritelt teenitavaid lisamiljoneid silmas pidades ruumiga helde oldud magamistubades, elutoas ja eriti terrassil, mis on ju iseenesest tore. Seda jahmatavam, et 40-ruutmeetrisest elutoast pääseb külaliste tualetti, mille pindala on – üks ruutmeeter! Priskem külaline peaks sisenema taguots ees, sest end ümber keerama ta seal ei mahu. Rasedal oleks sellise ruumi kasutamine lausa eluohtlik, sest ta võib poti ja selle kohal asuva kraanikausi vahele kinni kiiluda. Selline ilmne apsakas – luuakappi litsutud WC – ei ole seletatav ruumipuudusega, sest korterites on üldpinda palju (siin kirjeldatus 132 m²). Täheldatud puuduse vastukaaluks märgib lahke kinnisvaraagent, et selle eest on korteris hulgaliselt panipaiku. Aga milleks tänapäeva inimesele panipaigad, kui me ei ole enam sunnitud defitsiitkaupa varuma? Pettunult loobub korteriotsija muidu üsna kenast neljamiljonilisest korterist. Tasakaalutud hinnad 60 m² terrassi ja 40 m² elutoa ning ühe ruutmeetri suuruse WC karjuv proportsioonitus peegeldab tõetruult hinna ja kvaliteedi suhet. Enamiku uute korterite hinda võiks kärpida tubli miljoni jagu ja ka siis oleksid nad väärt vaid poolt hinda. Uusi kortereid üle vaadates jääb mulje, et projekteerijad on turule paisanud hulgaliselt praaki lootuses, et nõukogude ajal korterikitsikuses kannatanud inimesed ostavad pimesi ära kõik pakutava. See aga on tekitanud tühiseisu: ehitajatel jääb raha saamata, vahendajatel kasu teenimata ja ostja jääb tühjade kätega. Üldjuhul tuleb keskmisel eestlasel ihaldatud kodu väljaostmiseks vööd pingutada, ja on kahju neist, kes on sunnitud oma sääste paigutama ülepaisutatud hinnaga korterisse, mille väärtus kahaneb – kui rahvusvahelised elamispinnastandardid ükskord ka Eestisse jõuavad. Äärelinna suundub vaid lühinägelik arendaja. Ostja seisukohast on äärelinna uus korter kahtlase väärtusega investeering, sest päris kesklinnaski on lagunevate majadega krunte, mis vajavad hädasti kordategemist. Eriti peab see paika Tartus, kus räämas agulid Aleksandri, Kalevi ja Tähe tänava ümbruses ning Supilinnas peletavad inimesed kesklinnast eemale. Kui need korda tehtaks, eelistaksid ökoloogilise mõtteviisiga inimesed jääda kesklinna selle asemel, et iga päev pendelliikluses bensiini põletada. Kuigi ka korter on kaup, siis erinevalt muudest kaupadest globaliseeruvas maailmas on see iga riigi omamoodi «rahvuskaup». Meie linnades ehitatud elamud annavad tunnistust siin valitsenud aegadest, ehitusmeistrite elutööst, linlaste maitsest ja kommetest – projekteerijatel-ehitajatel on võimalus ja vastutus toota kvaliteetset kaupa made in Estonia, mille üle uhkust tunda. Loomu poolest külalislahkete eestlaste vajadustele vastaks paremini inimesesõbralikult ehitatud korter, kus on endal hea elada ja külalistel mugav viibida, ühtlasi lähendaks see sugulasi ja põlvkondi. |
