Näitusel paistab silma ilusat disaini

Krista Piirimäe
, kunstiajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karl Annus on valinud prillide materjaliks vineeri.
Karl Annus on valinud prillide materjaliks vineeri. Foto: Kristjan Teedema

Tartu ülikooli kunstiajaloo osakonna algatusel äsja korraldatud sügiskoolis teemal «Kunst ja ilu» sain teada, et nüüdiskunsti apologeetide silmis võib disain ilus olla, erinevalt näiteks maalikunstist või graafikast.

Seetõttu võin siis ka mina, kes ma muidu oma hea kolleegi Eha Komissarovi määratluse järgi olen fašist ja reaktsionäär, seekord ilust rääkida.

Disain ehk tööstuskunst tegeleb üldiselt masstoodanguga, kujundades seda võimalikult funktsionaalseks, ilu on saavutatud lihtsalt ja odavalt.

Disaini tegevusvaldkond on piiritu. Näitusele «Väli/Field» galeriisse Noorus on valitud väiksemad esemed, suuremad ei ole näitusesaali mahtunud ja neid – näiteks Lauri Säraku kujundatud Tartu punaseid liinibusse – näeme maketina ning hoonete sisekujundusi fotodel (Merili Sulg, Katrina Kolk, Vallo Raudsepp, Maigi Omler jt).

Võluvad esemed

Kõige enam võluvad mind esemed, kus peale ilu on midagi eestipärast. Vaimukaim on Liis Savikovi pukk «Arrak», mille iste on disainitud Jüri Arraku figuuride sulavaid juukseid matkides, nii et seda saab ka nagina kasutada.

Kadri Nuti ja Mati Rätsepa voolujoonelised nagid meenutavad kuuske ja reha, Maria Rästa valgustil näeme talutoolide mustrit, Kadri Paloveer on teinud kott-kiige muistsete rippuvate hällide eeskujul.

Karl Annus on valinud prillide materjaliks maalilise süüga vineeri. Vineerist on ka Edvin Põlgasti kiikuv panipaigast pink, mille peal saab valutavat selga ravida. Palju on jalatseid, selja- ja muid kotte, tapeete, viimastest meeldib enam Katrin Maaski oma.

Toredat taaskasutust näeme Kairi Lentsiuse jakkides, mis on valmistatud mahakantud militaartelkidest nii, et selle materjali päritolu ei aimagi. Mari Kõrgesaare on väga leidlikult ilusaks teinud vanad lambikuplid: ta on katnud need mustriteks komponeeritud lõngajuppidega.

Disaini ja tarbekunsti piir on hägune. Tarbekunst tegeleb unikaalloominguga, see on käsitöö, kus avaldub eredalt autori isikupära. Tihti kuuluvad esemed mõlemasse kunstiliiki korraga, aga räägitakse disainist.

Unikaaldisaini üks põnevaimaid näiteid on Kersti Teenu puust kellad, kus süü ja eriti puukoor teeb ainulaadseks iga eksemplari.

Minu lemmikuks on aga Eva Jakovitsi tekstiilist raamat, aplikatsioonide, kudumite ja tikanditega kaunistatud August Gailiti novell «Väike Eero». Kõik on nii pehme ja armas nagu vanaema kingitus lapselapsele.

Moekunsti korüfeeks kasvanud Triinu Pungits esitab seekord rõivaid, mille eksklusiivsus piirdub lõigetega. Pungitsa barokset stiili meenutab tema õpilase Evelin Kägo must jakk.

Näituse kujundus

Esmase tõuke arvustuse kirjutamiseks andis Madis Liplapi ja Aet Ollisaare näitusekujundus, mille põhielemendiks on rippuvad punased kepid.

Need märgistavad iga autori loomingut ja sümboliseerivad nende kasvavat energiat, ranged read korrastavad laialivalguvat pudipadi ning lõpuks loovad koos laes olevate torudega ja eri värvi postamentidega nauditavalt tervikliku ruumi.

«Väli/Field»

• Galeriis Noorus (Riia 11) saab vaadata 1. novembrini disaininäitust «Väli/Field».

• Väljapanek annab ülevaate Tartu kõrgema kunstikooli tudengite ja vilistlaste saavutustest disaini valdkonnas.

• Näitusetööde valiku on teinud Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktor, disainikogu kuraator Kai Lobjakas.

• Kujundanud Madis Liplap ja Aet Ollisaar, näituse assistent oli Marju Nurk, kujunduse loomisel osalesid tekstiiliosakonna esmakursuslased.

• Täna kell 16.30 algab näitusel vestlusring teemal «Kuidas õpetada disaini erinevatel haridustasanditel?».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles