Need, kes hiljutisel rahvahääletusel avaldasid toetust ideele uuendada Emajõe kaldapiire, võisid kümmekonna päeva pärast käsi plaksutada. Ilmnes, et suurem hulk hääletanud kaaslinlastest pooldas kaldapiiride kujundamise vajalikkust südalinnas. See tegu suurendaks Emajõe kallaste atraktiivsust.
Teema on aktuaalne seetõttugi, et kohe-kohe väljub põhjalikust remondist Võidu sild. Ja selle ümbrusegi värskendamine oleks ju igati ajakohane ettevõtmine. Üks järjekordne korras koht rõõmustaks meie silma ja südant.
Juba 1927. aastal ilmunud Tartu linna uuriva toimkonna väljaandes «Tartu» seisab: «Ümbrusekunst on tänapäeva ja tuleviku tähtsamaid kultuurivahendeid ja -kohustusi. Pea-asi: ta viib meid meie endi kultuurile.»
Kunagi tunnistas üks teenekas tartlane ajalehele intervjuud andes: «Reisides avastasin tõe: vaesust pole vaja häbeneda, häbenema peab lohakust ja korralagedust. Tartus häirisid mind Emajõe mudased ja räpased kaldad. Linna labastasid jalakäijate silla vahetus naabruses asuvad turuputkad ja käimlad. Ka ujula paiknes tollal linna südamikus, jalakäijate silla läheduses. Haljasalasid ja lilli oli vähe.»
Too mees polnud mõisas või lossis üles kasvanud snoob. Ta oli ajas ja olukordades karastunud inimene, kes polnud tunnistanud lootusetuid olukordi – ei siis, kui ta ilma koduse toetuseta läks Saksamaale Karlsruhesse arhitektuuri õppima, ei siis, kui korter, söök ja õppemaks jäid kuude viisi tasumata.
1926. aastal valiti too mees, Arnold Matteus, konkursi alusel Tartu linnaarhitektiks.
Tartu polnud siis veel Esimese maailmasõja muljutustest üle saanud. Töö pressis noore arhitekti peale uksest ja aknast.
Jõekaldad ja «haljasvööd»
Linnaarhitektile anti võimalus käia õppereisidel. Austrias Innsbruckis mõelnud ta murelikult oma kodulinna peale. Mõlemad asuvad jõekaldal, mõlemad on vanad ja küllaltki väiksele maa-alale kokku surutud. Kuid heakorra poolest neid võrrelda ei saanud.
«Linnaarhitektina igatsesingi just korda ja puhtust Tartu tänavaile, nõudsin Emajõe kaldapealsete lobudike lammutamist,» meenutas Arnold Matteus aastakümneid hiljem oma tööjuubeli puhuses intervjuus.
Üheks suuremaks ja linna seisukohalt tähtsamaks tööks pidas Matteus Emajõe kallaste kindlustamist ning Vabaduse puiestee ja pargi planeerimist. Emajõgi oma kallastega mõjutab ju tervet linnapilti.
Mida Tartus Eesti Wabariigi päevil Emajõe-ruumis ette võeti? Selle kohta leiab usaldusväärset teavet ka Tartu linnavalitsuse tegevuste ülevaadetest, mis ilmusid trükituna aastail 1919–1939.
Ilmneb, et kogu linna majandus-, haridus- ja sotsiaalelu korraldamise kõrval pööratigi palju tähelepanu Emajõe kallaste korrastamisele ja linna «haljasvööde» rajamisele ja kujundamisele.
Milline oli olukord ja millised tööd linnaarhitekt Arnold Matteuse suunamisel kõigepealt käsile võeti?
Noores Eesti Wabariigis Tartu ülesehitamise ülesandeid ja tehtu tulemusi koondavas väljaandes on aastate 1919–1930 kohta kirjas: «Nagu mujalgi, annab end teravasti tunda summade puudus ka jõe kallaste korraldamisel.
Linna piirkonnas on, riigi sadam välja arvatud, üle 7 km jõekaldaid, neist enam-vähem korraldatud vaid 1 kilomeetri ümber ja seegi osa ei ole hiilgavas seisukorras. Senine tegevus on piirdunud peaasjalikult olemasoleva kaldakindlustuse parandamisega ja osalt täiendamisega.»
Pilt oli selline, et enam-vähem korras ning kindlustatud oli paremkallas Vabadussillast kuni Lodja tänava (Riia t) otsani, kuid sellelgi osal allpool Kivisilda oli vana kivisein kohati välja vajunud ning Vabadussilla juures uus kõrge betoonsein arhitektuurselt lõpetamata.
1931. aasta tööde kohta saame teada seda, et linnavalitsus kiitis heaks Kivisilla ja Vabadussilla vahelise vasakkaldanõlva järkjärgulise korrastamise kavandi. Selle osaliseks teostamiseks täideti sügisel osa kallast Silbergleichi (Livonia) õllevabriku ees (asus Kalda tänavas Treffneri erakooli naabruses) ning jätkati selle täitmist talvel avalike ehk hädaabi tööde korras. Kavandi elluviimine selles piirkonnas nõudis aga aastaid.
Tookord linna korrashoiule kuuluvast viiest avalikust pargist ja seitsmeteistkümnest puiesteest olid tähtsaimad Emajõe-äärne Vabaduse puiestee ja park.
Turuplatse oli 1930ndate alguses neli ja kõik need asusid Emajõe kaldail. Paremal kaldal Vabaduse ehk Politsei platsil (praeguse haridusministeeriumi ees) ja Suurturu (Raekoja plats) ja Uueturu tänava vahel ning vasakul kaldal kino Illusiooni, praeguse Kaarsilla otsa juures, samuti Holmi tänava (praeguse Atlantise alal) ja Fortuuna tänava vahel.
1932. aastal aga sillutati jõekalda nõlvakuid Kalda tänaval 410 ruutmeetrit ning Emajõe tänaval tehti kaldavundamenti 125 jooksvat meetrit.
Ja edaspidigi märgivad tehtud töid meetrid, ruutmeetrid ja kuupmeetrid.
Emajõe kaldail, mis pidid kujunema linna kultuuriruumiks, oli kogu aeg palju tööd – Tähtverest pärmivabrikuni. Kindlustati, täideti, tasandati, hööveldati. Parandati ja tehti uusi käsipuid. Ujulateele rajati jalgrattarada.
Kõik mainitu sai teoks aastail 1919–1934, kui linnapeaks oli Karl Luik.
1934. aastast juhtis linnapeana Tartu arengut kindralmajor Aleksander Tõnisson.
Linna majanduselus oli jätkuvalt oluline vajadus turuhoone järele. See sai valmis 1938. aastaks. Kuid seni tuli tegelda Emajõe-äärsete turukohtade ümberpaigutusega. Linnarahva peamiseks varustajaks toiduainetega oli ikkagi turg, toiduaineid tõi aga kohale järjest arvukamalt maarahvas.
Puiestikud ja iluplatsid
Muude tähtsate ülesannete seas oli tegutsemissuuna andjaks ka märksõna «haljasvööd». Ja ikka eelkõige Emajõge ja selle kaldaid silmas pidades. Suuremaks ettevõtmiseks oli puiestee rajamine Emajõe paremkaldale ja selle jõekalda korrastamine linna laoplatsist (Kartuli tänaval) kuni Tähtvere alleeni.
Teine suurem töö oli lõpetada Emajõe vasakkaldal Vabadus- ja Kivisilla vahel 1935. aastal alustatud puiestee rajamine.
Aastatel 1936 ja 1937 on üldse linna haljasalade täiendamiseks istutatud 1670 mitmesugust puud, 2020 põõsast ja rajatud 8322 ruutmeetrit uut muru.
Ja ka järgmistel aastatel on ikka olnud linnale püsivalt oluline «puiestike, puiesteede ja iluplatside» loomine.
Muidugi ei tähendanud jõekallaste korrastamine üksnes uute puude-põõsaste ja muruplatside lisamist. See tähendas ka vaiade rammimist jõekaldasse, kaldanõlvakute katmist klompkividega, kõnniteede ehitamist.
Ja 1937. aastal võisid tookordsed Tartu elu juhid ja korraldajad rahuloluga nentida: «Need uued haljasalad koos eelmistel aastatel korrastatud jõekallastega on loonud raami kaunile Emajõele peaaegu kogu linna piires, mis südalinna ilmet mõjukalt tõstab.»
Kuid seda kaunist pilti ei loodud nõiavitsa abil, vaid sihikindla tööga, kultuursema ja tervema keskkonna nimel.
Kahjuks oli 1976. aastal ajalehele Edasi antud intervjuus aastakümneid kodulinna heaks palju teinud ja loonud arhitektil Arnold Matteusel sedagi meenutada: «Masendav ja valus oli viibida (Teisest maailma)sõjast moonutatud linnas. See, mis inimeste heaks loodud, oli hävitatud. Enne tuli lammutada, linn varemetest ja rusudest puhtaks teha. Alles siis jälle üles ehitada. Toredust neil aastail taga ajada ei saanud. Inimesed ja asutused vajasid peavarju.» Ta tõdes, et linna arhitektuur kasvab välja elu funktsioonidest.