Ilmselt ei pea paljusid enam veenma, et kiire internetiühendus on Eestis töövahend igal pool. Eestis leidub aga veel piirkondi, mis on kvaliteetse internetiga ebaühtlaselt kaetud.
Aivo Lepp: maarahvas vajab ka kiiret internetti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me ei pea leppima, et töövahend on maal ebaühtlaselt kättesaadav. Kui tahame tõepoolest, et meie maapiirkonnad oleksid elujõulised ja atraktiivsed elu- ja töökeskkonnad, peame leidma võimalusi uudsetest tehnoloogiatest võimalikult palju kasu saada.
Sideühendused on hädavajalikud piirkondade ettevõtjatele, eelkõige väikeettevõtjatele, kes sõltuvad kiirest internetiühendusest, et olla ühenduses teiste ettevõtjate või klientidega.
Kohalikul või välisel potentsiaalil põhinev väikeettevõtlus ning uudsed tooted ja teenused või uudsed lahendused tööhõive suurendamiseks on otseselt seotud nüüdisaegsete sideühenduste võimalustega.
Paljud piirkonnad, tõmbekeskused ja kohalikud omavalitsused on sihiks seadnud ettevõtluse konkurentsivõime tugevdamise ja elukeskkonna parendamise ning teenuste ja hariduse kvaliteedi parandamise. Tänapäevase sideühenduseta ei ole see võimalik.
Seetõttu on oluline, et piirkondade ülesannete sõnastused haaraks ka sidevõrke. Vastasel juhul ei ole eelmainitu kindlasti saavutatav. Baasvõrgu väljaehitamise on juba riik enda õlule võtnud, samuti on sideoperaatorid investeeringuid tegemas, aga siiski on midagi puudu.
Eesti on võtnud sihiks, et aastaks 2020 on uue põlvkonna side baasvõrk välja ehitatud, seda nimetame projektiks EstWin.
Projekti rahastatakse struktuurivahenditest ja sideoperaatorite omapanusest. See on üle 6000 kilomeetri valguskaablit üle Eesti. Baasvõrguga ühendatakse kõik mobiilimastid tõenäoliselt aastaks 2018. Viimaseta poleks kiire andmeside nutitelefonides enam mõeldav.
Lisaks on kavandatud ehitusseaduses lihtustusi, mis võimaldaks sidevõrke lihtsamini välja ehitada. Lisanduvad veel mitmesugused võimalused struktuurivahendite investeeringute rahastusmeetmetes.
Sideoperaatorite investeeringuteta kaablid inimestele internetti ei too. Seega sideteenuse pakkumiseks on vaja nii klienti kui ka teenuse pakkujat. Kvaliteetse teenuse pakkumine on aga kallis, mis tuleneb jaevõrgu väljaehitamise ja selle haldamise kuludest.
Seetõttu on probleem ulatuslikum, kui esmapilgul tundub. Jaevõrgu turutõrke likvideerimiseks peab otsima mitmeid lahendusteid, arvestades kõikide asjaosaliste huvidega.
Juurdepääsuvõrgud on lairibavõrkude kõige kallim osa. Arenevad edasi traadita ühendused ning piirkondade ühendamiseks, kuhu kaablivõrgu rajamine on mõeldamatu, on võimalik pakkuda piiratud võimalustega ühendusi. Teisalt sideoperaator kaablivõrguga igale poole ei jõua.
Huvitav on ka fakt, et täpselt sama probleemi ees seisvad maapiirkondades nii poolakad, rootslased kui ka soomlased.
Arutledes nii üht- kui teistpidi, jõuame välja mõtteni, et kui piirkonnas on kindel soov kiire interneti järele, on paari kilomeetri valguskaabli mahapanek täiesti võimalik ning sideoperaatoritega saab samuti kaubale. Heaks näiteks on Suure-Jaani vald. Nemad tegid selle ära.
Julgustan igati piirkondlikke algatusrühmi, et nad vähemalt kaaluks kiigeplatside ja jalgrattateede kõrvale sideühenduste ehitamist.
Üks kilomeeter sidevõrku maksab umbes 10 000 eurot ja peab vastu vähemalt 40 aastat.
Kui mõnigi klient piirkonnas on nõus käed külge lööma, vald natukenegi toetama ning Leaderi partnerluskogud rahaliselt aitama, on võimalik märkimisväärsele osale inimestest kiire internet koduukseni tuua.