Tartu Postimehe reedene intervjuu. Indrek Kelk: neliküritust ootavad ees suured muutused

Ei ole harv ega haruldane, et Indrek Kelk sõidab hommikul rattaga tööle. Foto: Kristjan Teedema

Ligi kaks nädalat tagasi lõppes klubi Tartu Maraton nelikürituse sari. Uus hooaeg aga tuleb seljataha jäänust mitmeti erinev, räägib klubi Tartu Maraton tegevdirektor Indrek Kelk.

Esimene suusamaraton toimus aastal 1960 ja oli riiklikult korraldatud. Sellele üritusele lisaks loodi 1982. aastal Tartu rattaralli ja 1983. aastal sügisjooks, nii moodustus kolme ürituse sari.

MTÜ Klubi Tartu Maraton lõid aktiivsemad riikliku korralduskomitee liikmed 1991. aastal ja sellest ajast on klubi võtnud maratonide korralduse üle. Peale selle on nad loonud mitu uut üritust: 1998. aastal lisandus rattamaraton, 2007. aastal rulluisumaraton ja 2012. aastal linnamaraton. Kolmiküritusest sai 2000. aastal neliküritus.

Nüüd, aastal 2014 on ühele traditsioonilisele hooajale värskelt joon alla tõmmatud ja õhus on küsimus, mida toob 2015. aasta hooaeg.

Mis seisus on praegu klubi Tartu Maraton?

Kui möödunud talv ei oleks nii kehv olnud ja Tartu suusamaraton ära jäänud, siis ma arvan, et ma ei valetaks, kui ütleksin, et klubi on läbi ajaloo kõige paremas ja tugevamas seisus. Just, kui räägime mittetulundusühingust Klubi Tartu Maraton, mis on 1991. aastast korraldanud Tartu maratoni nime kandvaid spordiüritusi.

Riikliku korraldusega käisid asjad teistmoodi. Siinkohal võiks paralleeli tuua laulupeoga, mis ei pea kartma ärajäämist rahapuuduse tõttu.

Meie peame ise majandama ja hakkama saama. Praegune ajaloo parim seis ei tähenda muidugi, et me upume rahasse. Võibolla rahalises plaanis on meil olnud ka paremaid aastaid, aga vaadates sellist üldist fooni ja osalejate hoiakuid ürituste suhtes, tundub, et oleme õigel teel.

Te tulite klubisse Tartu Maraton 1999. aastal.

See oli vist 12. oktoober, kui ma siia tulin. Nii, et võib öelda, et olen siin juba 15 aastat olnud. Esimesed viis aastat polnud ma üldjuht juriidilises mõttes, juhatuse esimees oli Alar Arukuusk, mina olin klubi tegevdirektor ehk tegevjuht. Kui Alar läks 2004. aastal Teh­vandi suusakeskust juhtima, siis sai minust juhatuse esimees ja tegevjuht ühes isikus.

Mis muutus teie tulemisega klubi tegevjuhiks?

Enne, kui siia tulin, olin väga aktiivne ja pühendunud rahvaspordiüritustel osaleja. Igal talvel oli Tartu suusamaraton püha eesmärk.

Arvan, et tõin siia korraldusse senisest rohkem kompetentsi osaleja pilgu läbi. Kindlasti on Arukuusk ja teised eelkäijad väga head organisaatorid, kellelt mul oli õppida siis ja on õppida tänini. Kuid nad ise ei olnud enam nii aktiivsed spordimehed, et omada vahetut kontakti, mis on osalejal.

See on olnud läbiv oluline teema minu jaoks kõik need aastad: sa pead ise teadma ja tunnetama, mida sa osalejatele pakud. See on põhjus, miks ma jooksin kaks aastat tagasi üle pika aja Tartu linnamaratonil maratoni. Jooksin viimati siledat maratoni 1989. aastal, keha mälu oli kadunud, kuid meenus, milline on maratonijooksu kultuur ja filosoofia.

Te olete 15 aastat siin tegutsenud, kuidas te ise olete klubi toel kasvanud, arenenud või muutunud?

Tõenäoliselt ei oska keegi oma muutumist niimoodi samm-sammult jälgida, näiteks iga päev peeglisse vaadates ei suuda keegi jälgida oma vananemist. Ma arvan, et olen kindlasti muutunud, eriti võibolla viimase aasta jooksul, palju tolerantsemaks just konkurentide suhtes.

Oleme olnud Eestis rahvaspordis teerajaja ja väga paljud ettevõtmised on alguse saanud kas siis väga otseselt meie pealt kopeerides või kasutades meie loodud sümboleid, mõisteid ja ideoloogiaid.

Ühest küljest on hea, teisalt tekitab trotsi, teades, millise vaeva ja pühendumusega on need asjad ellu kutsutud. Kui teised neid lihtsalt kopeerivad, tekitab see loomulikult autorites kurba meelt ja trotsi, aga sellest ülesaamine on minu enda jaoks kõige suurem muutus viimase aasta jooksul. Ma tunnen ennast palju paremini, olen ümbritseva maailmaga hoopis teises kontaktis.

Üks hooaeg on jälle selja taga. Kuidas see läks?

Kui suusamaraton oleks toimunud, oleks väga suurepärane hooaeg olnud. Lasteüritused kasvatasid osavõtuarve. Majanduslikus mõttes on see, jah, korraldajatele kulu, sest lasteüritused on tasuta. Kuid me kõik loodame, et nendest lastest kasvavad sportliku eluviisi ja ellusuhtumisega täiskasvanud, kes heade lapsepõlvemälestuste baasil tulevad maratonile.

Hooajast mingisuguseid suuri probleeme küll ei meenu, pigem on ikkagi positiivsed emotsioonid. Eks meie töö olegi läbi aastate neid suuri jamasid vältida. Kui midagi väga tõsist meenuks, siis järelikult panime millegagi väga puusse.

See talv jätab kindlasti pitseri, 15 aasta jooksul oli see neljas suusamaraton, mille ärajäämise otsuse pidin välja ütlema.

Mis saab tuleval hooajal?

Vahepeal võib tunduda, et klubi Tartu Maraton on liiga konservatiivne. Maailm muutub ja natukene värskendust traditsioonide kadumiseta vajab ka klubi Tartu Maraton.

Oleme saanud osalejatelt tagasisidet, et lühikesed distantsid on pikemate põhidistantside kõrval ka olulised. Need ei ole lihtsalt matkad rahulikus tempos, vaid seal võisteldakse samuti. Proovitakse naabrimehele heas mõttes ära teha.

Sellest tulenevalt tegime osalejate hulgas juunikuus küsitluse, et selgitada inimeste hoiakuid ja motivatsiooni, miks nad võtavad osa lühikestest-pikkadest distantsidest ning mis on nende ootused arengu suhtes.

Joonistus välja selge arusaam, et lühikesel distantsil osalejatele on oluline tulemuste reastamine üldise protokolli alusel.

Niisiis otsustasime, et lühikestel distantsidel avaldame 2015. aastal tulemuspõhise protokolli ja kui sponsorlepingud võimaldavad, hakkame autasustama kolme parimat meest ja naist.

Sealt edasi hargnes teema, et Tartu neliküritusel oleme kolm-neli aastat osalejate arvuga kohapeal tammunud. See ei ole atraktiivne, see on ammendunud ja ajale jalgu jäänud ning vajab reformi. Tartu nelikürituse sarja kui sellist 2015. aasta hooajal enam ei tule, mis nimega uus sari on, me veel ei tea, kuulutame välja konkursi.

Uus süsteem näeb ette, et osalejal lähevad arvesse nelja parema maratoni tulemused. Ta ise teab, missugusest kuuest maratonist osa võtab ja mis distantse läbib. Need distantsid ja maratonid on aga erineva koefitsiendiga. Suusamaratonil on see näiteks 1,05, linnamaratoni kümne kilomeetri jooks aga 0,8.

Kindlasti tekib palju vaidlusi koefitsientide üle, kuid oleme püüdnud välja arvutada mingi mõistliku lahenduse. Me ei saa välistada, et võib tekkida vajadus parandusi teha. Kuidas asjad toimivad, saame teada pärast esimest hooaega.

Sisuliselt tekib suur ühine pere, kus Tartu maratonide sarja hooaja koondprotokollis on 15 000 nime, kes on vähemalt ühel maratonil osalenud ja osaluspunkte saanud.

Kuidas jääb sponsoritega? On seal muutusi?

Praegu võib öelda ja peab välja ütlema, et Tartu maratonide nime juurest kaob ära liide SEB, ehk uuest hooajast ei ole SEB enam ainuke peasponsor.

Kes on uued toetajad, on vara öelda. Need asjad pole veel sellises järgus, et neid avaldada, aga see muutus tuleb.

Kui vaadata klubi Tartu Maraton ajalugu, siis iga natukese aja tagant on juurde tulnud uus ala või üritus. Kas praeguseks on nende lisandumine lõppenud?

Ma ei taha öelda, et rohkem ei tule. See ei tähenda, et meil on praegu midagi tagataskus. Meeles mõlgub palju asju ja uute ürituste sünnitamine on meile väga huvitav.

Küll aga seab piirid meie korraldamisvõime ja osalejate osalemisvõimalused.

Oleme tunnetanud uute ürituste korraldamisel osalejate lojaalsust: kui tuleb uus üritus, siis tunnevad nad kohustust sellest osa võtta. Rahvasport ei tohi olla kogu elu, aega peab jääma muu ümbritseva tajumiseks ja pere keskel olemiseks. Selles osas tunnetame mingisugust vastutust, kuskil on piirid.

Arvan, et klubi Tartu Maraton jätkab oma arengus loodetavasti sama tormiliselt kui seni, loodame, et 20 aasta pärast näeme hoopis teistsugust ürituste portfelli. Küll tahaks loota, et mõned vanad vaalad on alles. Eriti Tartu suusamaraton.

Mulle tundub, et klubi ürituste sari on kui kasvav organism, mis kohandub ühiskonnaga, sellega, mis parasjagu ümberringi toimub. Ent on üks, mis jääb, ja see on suusamaraton.

Praegu ei ole isegi põhjust teistmoodi arvata. Ta on kõige suurem, kõige olulisem, kõige kallim – nii rahaliselt kui ka hingeliselt – ja kõige alus.  Ma arvan, et seda saaks väärata ainult loodusjõud ja looduslike tingimuste muutumine, muu mitte.

Kui loodusjõududest kinni hakata, siis kummale teeb rohkem meelehärmi see, kui talvel napib lund, kas sportlashing Indrek Kelgule või Tartu Maratoni tegevdirektorile Indrek Kelgule?

Ma arvan, et siia ei saa kriipsu vahele tõmmata, tegu on ühe tervikuga. Kui ma ei oleks nii sportlik, nagu olen, siis võibolla poleks ma ka Tartu Maratoni tegevdirektor.

Kahju saavad mõlemad Kelgud. Ka minu emotsionaalne laadimisvõimalus on väga kehval talvel palju väiksem.

Olen südatalvel sündinud ja minu sisemine tunne ja arusaamine on, et suusatamine on Eesti rahvale geneetiliselt omane. Ükskõik mida me räägime, me oleme põhjala rahvas. Kõik soojad suved on väga ilusad ja mõnusad, aga mingit sellist emotsiooni, mida on võimalik saada 15–20 miinuskraadiga metsas, kui puud on härmatisega kaetud ja päike paistab, ei suuda ükski suvi minule pakkuda.

Olete mõelnud ka sellele, mida teha, kui ilmataat jätkuvalt Tartu suusamaratoni korraldamist ei soosi?

Oleme tunduvalt paremas seisus kui kunagi varem. Meil ei ole enam üks maraton. Nüüd on meil ikkagi suusamaratoni kõrval viis muud maratoni, mis on ka iseseisvalt väga tugevad ja aitavad kogu organisatsioonil ellu jääda.

Kui aga Tartu maratoni enam korraldada ei saaks, oleks see suur löök meie aastaringsele sissetulekule ja tulud väheneksid. Tõenäoline, et peaksime vähendama ka personali, kes võistlusi korraldab.

Kuid loodus teatavasti tühja kohta ei salli ja küll me siis leiaks Tartu maratoni asemele mingi muu sündmuse. Olgu talv, milline ta on.

Kui palju ja kuidas te korjate tagasisidet ürituse kohta? Saadate kellegi meeskonnast rajale või lähete ise, et osaleja vaatenurka hankida?

Muidugi tahaksin ise minna, aga kahjuks ei saa.

Kuulan alati nii palju kui võimalik, mida kellelgi on öelda. Praegu tunneme klubis puudust tagasisidefoorumi olemasolust. See on üks liin, mida tahame ka oma koduleheküljel edasi arendada, et osalejad saaksid kommentaare lisada kas või anonüümselt.

Ma loen läbi ka kõik anonüümsed kommentaarid artiklite juures, just selleks, et saada tagasisidet inimeste meelsusest. Isegi kui sajast üheksakümmend on negatiivsed ja asjasse puutumatud kommentaarid, võivad ülejäänud kümme anda väga olulist informatsiooni.

Käin finiši järel mööda võistluskeskust, räägin inimestega, küsin muljeid. Vaid nii saabki asja paremaks teha. Elades teadmises, et mina olen tark ja tean, kuidas asjad käivad, kuskile ei jõua.

Rahvaspordiürituste pilt on Eestis kirju. Kuidas tulete toime konkureerivate ettevõtmistega, mis vahel toimuvad samal ajal?

Ega see lihtne ole, eriti kui korraldame mingit üritust esimest korda. Linnamaraton on Paide-Türi jooksuga samal ajal, see ei ole kindlasti meile meeldiv ja kui seda oleks võimalik kuidagi lihtsalt muuta, siis me seda teeksime.

Me ei saa linnamaratoni varem korraldada, kuna Tartu rattamaraton on septembri kolmandal nädalal. Me ei ole võimelised korraldama ühenädalase vahega kahte suurüritust. Hilisemaks lükates tekib väga suur ilmarisk. Lisaks toimus esimene Tartu sügisjooks oktoobri esimesel nädalavahetusel, Tartu linnamaraton ja sügisjooks on aga samale ajale planeeritud.

Missugust rolli mängib klubi Tartu Maraton Eesti rahvaspordis?

Meie missioon on tekitada inimestes sporditegemise motivatsiooni. Meie üritused annavad neile midagi, mille nimel tugitoolist välja astuda ja pingutada. Kindlasti oleme üks olulisemaid organisatsioone Eesti rahvaspordis.