Tartu raudsillast on saanud justkui nööp, millele aeg-ajalt otsitakse pintsakut külge. Linna kergliiklusteede komisjonist käis läbi mõte, et järsku passiks see Vaksali tänava pikendusele.
Raudsillast on saanud pintsakuta nööp
15. oktoober 2014, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seepeale vaatas linnainsener Mati Raamat asja lähemalt. Oma sõnul pani ta n-ö joonlaua gloobusele ja sai teada, et see 2007. aastal Laia tänava otsast demonteeritud ja Supilinna seisma viidud sild ulatuks küll Vaksali tänava otsa juures üle Riia tänava. Arvelauda siiski välja ei võetud, sest põhjusi, miks aruteluga mitte edasi minna, oli rohkem kui üks.
Silla paika tõstmine pole asi iseeneses. Vaja on vundamente, juurdepääsuteid. Aga teada on, et linna arenguplaanides on ette nähtud Vaksali tänava pikendus, mis peaks viima sadamaraudtee koridori kaudu Turu tänavani ja edasi üle Ropka silla Annelinna.
Tehniliselt võimalik
Keegi ei tea, kas ja kunas see ehitus tuleb, aga selge on, et siis tuleks raudsild jälle eest tõsta, nagu seda tehti Vabadussilla ehitamise pärast. 92 tonni kaaluv sild ei ole paraku taburet, mida on hõlpus vajaduse järgi ühest kööginurgast teise nihutada.
Raamat tõi ka välja, et kuigi raudsild on iseenesest ilus, on see siiski täiesti teisest ooperist kui Riia tänava raudteeviadukt. «Ilu küsimus on see, et need ei ole üldse ühes stiilis,» ütles ta.
Tema sõnul on argument ka see, et Eesti Raudtee hoiab soojas mõtet tuua veel üks paar rööpaid läbi Tartu.
Raamat ütles, et hiljutise mõõtmise järel saabki öelda üksnes seda, et tehniliselt oleks võimalik seada raudsild Vaksali tänava pikendusele.
Tartu abilinnapea Valvo Semilarski ütles kommentaariks, et kergliiklusteede komisjonis tekkis küsimus, kas selle sillaga annab midagi ette võtta või viia see vanarauaks.
Vajaduse otsimine
Riia tänava kohta oli tema sõnul enamuse arvamus, et see jääks rääbakas, kui panna paralleelselt teise sillaga.
«Tekiks mitte hea väljanägemisega anomaalia. Ideaalis oleks hea, kui sild leiaks taaskasutust linnaruumis, seepärast pole seda utiliseeritud. Utiliseerides oleks hind ilmselt umbes 15 000 eurot. Ühel hetkel tuleb otsustada, ega see säili seal igavesti,» sõnas Semilarski.
Raamat ütles, et selle silla ülespanemiseks peaks ka vajadus olema, esmalt peaks olema kuskile silda vaja ja siis võiks tulla «Ohoo, see sobib!».
«Praegu me otsime kõike. Otsime kohta, otsime vajadust, otsime raha, otsime sobivust. Väga otsitud lahendus. Oleks ükski idee konkreetne, siis oleks mõtet tegelda,» sõnas ta. «Emexisse võib selle viia alati, nii praegu kui ka kümne aasta pärast. Kui tekib vajadus sild Supilinnast ära viia, siis on põhjust mõtlema hakata, praegu ju ei ole põhjust. Idee leidmiseks peaks keegi tegelema, päris lambist ei ole head mõtet tulnud. Aga milleks tegelda asjaga, millega ei ole muret. Ei ole ju seda raha ka, isegi kui idee välja mõelda.»