Saime talve lõpus kokku sõprade-tuttavatega, kel tuli valida oma sügisel esimesse klassi minevale lapsele Tartu linnas kool. Enamik meist oli Karlovast, osa Supilinnast.
Aune Valk ja Kristel Ress kooli valimisest Tartu moodi: millal pole individualistlikud otsused parimad?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õhus olid väga erinevad variandid ja võib ette öelda, et iga kooli kohta, mida mainiti, oli nii tugevaid poolt- kui ka vastuarvamusi. Mõistsime peatselt, et sageli põhinevad seisukohad üksikjuhtumitel, linnalegendidel või võivad olla ajast maha jäänud. Meil ei olnud tervikpilti ega kindlaid vastuseid.
Mõni plaanis muuta sissekirjutust ja valida töökohalähedane kool – nii on hea hommikul ühes suunas minna ja lapsel koolipäeva järel vanemaga kohtuda. Mõni kaalus Tartu Erakooli – kallis küll, aga kuuldavasti on tegu õppeasutusega, kus lastele tõesti meeldib käia ja kus on õppekavas üht-teist erinevat linnakoolist.
Osa meist hindas Tartu Waldorfi gümnaasiumi pehmet lähenemist lapsele. Argument võis olla see, et noorem laps läheks samasse kooli pere vanema lapsega.
Välistatud ei olnud Miina Härma gümnaasiumi katsed, ehkki isegi tublimalt lugeva lapse puhul ei olnud eeskujulikud riigieksamitulemused sisuline peapõhjus. Palju polnud teada vastloodud luterlikust Peetri koolist, ent oma väiksuse ja erakooli teatud eelistega pakkus huvi seegi.
Kokkuvõttes näis, et ainus võimalus leida tõesti hingelähedane kool on olla selle loomise juures kaasotsustaja ..., kui mitte kaaluda ühist piirkonnakooli minekut.
Klassikaline mudel
Olime kogenud, et sellisel klassikalisel koolimudelil on hulk eeliseid. Lapsele tekib kodu lähedale sõpru: pärast tunde veedavad koos aega sama kandi lapsed, kes on leidnud ühise keele sõltumata oma kodusest taustast.
Linna teises servas elavat klassikaaslast ei saaks kutsuda otsekohe külakiigele või aeda mängima. Koolitee on vanamoodsalt lihtne ja lühike.
Need tegurid aitavad kaasa nii olulisele sotsiaalsete oskuste ja suhete arenemisele ning iseseisvumisele, kuid kas see kaalub üles kõik, millega vanemad lähimas koolis rahul pole?
Kummastavalt oli iga kooli kohta kellelgi midagi halba öelda – kas oli tuttava laps sealt kiusatavana ära tulnud või polnud vanemate endi koolimälestused kiita. Internetifoorumites ja meedias pandud hüüdnimeloendis olid näiteks kombinaatkool, lollide kool, eliitkool ja peksukool. Hakkasime tõsiselt mõtlema, mida me tegelikult oma lapse tulevase kooli kohta teame ja teada tahame. Miks meile ei võiks olla kättesaadav sisukam ja objektiivsem info, et otsustada põhjendatult?
Ülalkirjeldatud koolivalikuviisid – kõik peale piirkonnakooli – on individualistlikud ja loovad ühiskonnas juurde konkurentsi.
Kel on rohkem sotsiaalset kapitali, muudab sissekirjutust; kel rahalist kapitali, valib erakooli; kelle lapsel on rohkem intellektuaalset kapitali, püüab katsetel edukas olla; kel leidub aga piisavalt pealehakkamist, teadmisi ja palju vaba aega, loob uue kooli.
Valikuid on tarvis, kuid koolivalik peaks põhinema lapse huvidel. Üleilmne arusaam on, et mida vähem sõltub lapse haridus tema vanemate taustast, seda parem.
Nii saab vältida varajast kihistumist, millest on hiljem lapsel väga raske välja rabeleda. Soosides võistluslikke ja vanematest sõltuvaid haridusvalikuid, on iga üksiku lapse seisukohast tulemus ehk hea, kuid ühiskonna kui terviku seisukohast on suund väga vilets.
Koolirõõm ja kodulähedus
Koolivalik on paljudele peredele keeruline ja selle peaksime lahendama kogukonnana. Laiemalt vaadates on probleemilahenduses kolm teed: leppida olukorraga, püüda seda muuta või vältida probleemi.
Kui kodulähedane põhikool on nii-öelda probleem või kui selles on probleem, kas siis peaksin lapsevanemana sellega leppima, seda kooli vältima või hoopis püüdma kooli muuta?
Jah, nüüd te ütlete, et muutmine on idealistlik. Siin tulebki mängu kogukond. Üksi seda teha ei saa ja kui kodulähedasse kooli lähevad üksnes lapsed, kelle vanematel kõik ülalnimetatud kapitaliliigid puuduvad, on kooli arengule ühiselt kaasa aidata tõesti keeruline. Tugev kogukond ja koostööaldis kool koos saavad pakkuda lastele paremat keskkonda.
Mõeldes, mida peredena koolilt ootame, kerkisid pinnale nii lihtsad asjad nagu koolirõõm ja kodulähedus. Tahame, et lapsed läheksid kooli hea meelega ning et neil oleks seal turvaline ja huvitav, et nad saaksid käia koolis jala ja et nende koolisõbrad elaksid läheduses.
See kõlab kokku «Huvitava kooli», «Noored kooli» ja mitme teise algatusega, mille kohta on ilmunud suurepäraseid artikleid, samuti peeti haridusarutelusid suvisel arvamusfestivalil. Ka president ning haridus- ja teadusminister puudutasid tänavu kooli algul just neid teemasid. Aeg on küps.
See pole mitte ainult ühe väikese sõpruskonna, vaid laiemalt ühiskonna taju, et lapsevanemad koos teiste kogukonnaliikmetega peaksid koolielus rohkem osalema.
Küsimus on eelkõige selles, mida lapsevanemad kooli puhul tähtsaks peavad.
Kuidas kool sellest teada saab? Mis võimalused on peredel peale hoolekogu, mis paljude hinnangul ei toimi hästi? Kuidas vältida seda, et lapsevanemate erinäolised soovid tirivad kooli eri suunas nagu luik, haug ja vähk? Kuidas säilitada õpetajate vabadus ja võtta siiski kuulda lapsevanemate arvamusi?
Mida kool ootab kodult? Kas lapsevanemate ühismeel on talle abiks või tüliks? Kuidas lapsevanemate kogukonda luua? Kuidas rajada usalduslik suhe kooliga nii, et üldjuhul ei peaks vanemad sekkuma, aga kui nad seda teevad, siis poleks vastuseks kaitseseisund?
Rohkelt küsimusi
Nii kirjutasimegi peatselt koos linnavalitsuse haridusosakonnaga taotlust ning septembris läks Tartus käima linnavalitsuse, nelja kooli ja kahe kogukonnaseltsi projekt «Tuluke».
Küsimusi on meil rohkem kui vastuseid, ent vastused on kindlasti kuskil olemas, läbi proovitud, vitsad kätte saadud ja loodetavasti nendest õpitudki.
Püüame ühiselt need vastused kirja panna neljas Tartu koolis toimuvatel mõttetalgutel, millest esimene peetakse 14. oktoobril kell 18 Mart Reiniku koolis ja ülejäänud pärast koolivaheaega Kesklinna, Forseliuse ja Karlova koolis.
Projekti järelejäänud pooleteise aasta jooksul saame neid lahendusi katsetada ja edasi levitada. Ootame kõiki teemast huvitatuid mõttetalgutele, millele saab registreeruda aadressil www.tartu.ee/tuluke.