Miks peab uusehitis arvestama tunneliga mida ei tule?

Jüri Saar
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Miks peab Veeriku ostukeskuse laiendamisel arvestama Näituse raudteeülesõidu asemele tunneli ehitamisega, kui linn on juba mitu aastat tagasi jõudnud arusaamisele, et seda tunnelit ei tehta, sest see tooks Toomemäe alla liiga palju liiklust?

Vastab Tartu abilinnapea Jarno Laur:

See on väga lihtne vastus. Teema ei ole teiste planeeringute mõttes maas senikaua, kui seda planeeringut pole tühistatud.

Meil on see tunnel projekteeritud, meil on nii Betooni, Näituse kui Aardla ülesõidukohtade mitmetasandiliseks ehitamise plaanid alles.

Esialgu hoiame neid igaks juhuks. Seetõttu arvestatakse nende piirkondade planeeringuis nendega ja jäetakse võimalus, et kui kuskilt peaks vajadus ja võimalus tekkima, saaksime neid rakendada, et me ei paneks neid võimalusi lukku.

Näituse tänaval on ikkagi kesklinna ja Maarjamõisa ühendamisel oluline roll.

Tõsi on muidugi see, et Eesti Raudteega kokkusaamisel eelmisel nädalal oli nende sõnum, et Tallinna-Tartu liinil eeloleval suvel algavate töödena on ette nähtud ainult õgvendusi ja uusi tõkkepuid.

Mingeid kahetasandilisi ülesõite ei tule. Meie küll tõstsime Betooni ülesõidu neil kõnelustel lauale.


Rein Haak

Tartu linna­majanduse osakonna juhataja

Küsimus on siin selles, kas ühte kohta tehakse tunnel ära või tuleb mitu mitmetasandilist raudtee ületamise võimalust.

Võime võrrelda Riia tänavaga, kuhu autod kogunevad põhjusel, et sealt saab vabalt läbi. Ei ole muret, et tõkkepuu on ees.

Tõsi, esineb ummikuid. Kui meil oleks plaanis ehitada Aardla, Betooni ja Näituse kõik samal ajal, siis ei oleks ohtu, et liiklus koondub ühte koridori, sest seal ühes on mugavam.

Teiseks, kui me mitu aastat tagasi Helsingis käisime, ehitati seal Hakamäe teed, umbes 2,8 kilomeetrit kahe Helsingit ümbritseva kiirtee vahel.

Meie küsimus oli, et kuidas te ometi Helsingis need maad kätte saite.

Vastus oli, et maad oli broneeritud 1960. aastatel. Neid maid hoiti üle 45 aasta, et kunagi võibolla teed ehitada.

Ka meil on selliseid näiteid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles