Arvamusi «Ooperifantoomist». Aime Jõgi

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aime Jõgi
Aime Jõgi Foto: TPM

Aime Jõgi, Postimees:

Jah, ma tean, laupäeval esitles Vanemuine «Ooperifantoomi» täiesti uut lavaversiooni, aga …

Neli aastat tagasi nägin New Yorgis originaali. Oksjonihaamri löök kajas seal, nagu löödaks seda läbi liha ja luu, ning lühter tõepoolest kukkus laest alla, mitte ei libisenud jõnksukaupa. Christine oli brünett ja Fantoomil asetses mask teisel pool nägu. Need on pisiasjad.

Ma hoidsin kahte pöialt peos, kui Hanna-Liina Võsa koos Stephen Hanseniga laulis esimeses vaatuses muusikali nimilaulu. Selles on pinget tõstvad modulatsioonid, tangolik rütm ning orkestrilt ja koorilt erakordset täpsust nõudev saade. Külmajudinad jooksid mööda selga! Aga see viimane, soprani võimekust demonstreerima pidav kõrgeim noot, hoolimata mu higistest peopesadest, Hanna-Liina Võsal ei õnnestunud. Vähemalt mitte nii, nagu mina südames lootsin.

Teine vaatus oli palju parem. Hanna-Liina Võsa võis olla vabanenud esietenduse pingest ... Ta romantilise tämbriga hääl säras nii madalamatel kui kõrgematel nootidel – tema pärast tasus kohal olla. Tänu Hanna-Liina Võsale oli muusikalis kohti, mil kogu tükki oleks võinud nimetadagi mitte «Ooperifantoomiks», vaid hoopis «Christine'iks». Tema laulis oma rolli usutavaks ja kaasakiskuvaks, mida ei suutnud aga  Stephen Hansen.

Külalissolist laulis eesti keeles peaaegu aktsendivabalt. Aga see pole oluline. Fantoom ei ole ainult kuri, külm ja kalkuleeriv halb tegelane. Fantoomis on väga palju õrnust, armastust ja headust, seda kõike on võimalik häälega väljendada. Ja niisugust Fantoomi esietendusel polnud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles