Nagu 14 paigas üle Eesti, avas ka Tartus eile ametlikult uksed noorte nõustamis- ja karjääriteenuseid pakkuv Rajaleidja Tartumaa keskus. Ilmselt tuleb keskus aga veel sel aastal uuesti avada, sest peagi ootab ees kolimine.
Uksed avas Tartumaa Rajaleidja keskus
25. september 2014, 09:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskuse praegused ruumid asuvad Tasku kuuendal korrusel, kuid detsembri alguses on plaan kolida omaaegsesse füüsikahoonesse Tähe 4. Seal käib praegu remont, et kujundada ruumid vastavalt keskuse vajadustele.
Hariduse tugiteenuseid on Tartumaal pakutud juba aastakümneid ning seda on tehtud väga hästi, kinnitas Rajaleidja Tartumaa keskuse juhataja Piret Tatunts.
Rohkem nähtavad
Keskuse loomise mõte on aga pakkuda õppe- ja karjääriga seotud tugiteenuseid veelgi rohkem ning olla paremini nähtavad. Tatuntsi arvates võiks näiteks viie aasta pärast olla nõustajate töö sellisel tasemel, et tekib õigustatud ootus, et inimesed saaksid teenustest reaalset kasu.
Keskuses töötab praegu 22 inimest, kellest kümme on õppenõustamise spetsialistid (logopeedid, sotsiaalpedagoogid, psühholoogid) ning üheksa karjäärinõustajad.
Uued ruumid Tähe tänaval on avaramad. Tulevad eraldi privaatnõustamise kabinetid ja seminariruum, kirjeldas Tatunts.
Sihtrühma ehk klientidena näeb keskus lapsi alates pooleteisest eluaastast kuni 26-aastaste täiskasvanuteni. Teenused on mõistagi erinevad. Kui väiksemad lapsed võivad vajada logopeedi, psühholoogi või mõnd muud tugiteenust, siis alates põhikoolist muutub oluliseks karjääri planeerimine.
Rajaleidja keskuste loomist rahastab euroraha toel haridus- ja teadusministeeriumile kuuluv sihtasutus Innove. Kui rahastusperiood lõpeb, on riik võtnud endale kohustuse hakata keskusi ise ülal pidama.
Noor otsustab ise
Karjäärinõustajad Monika Peetsmann ja Sirje Tarraste kinnitasid, et nende ülesanne ei ole noortele kindlasti mõnd riigile vajalikku eriala pähe määrida. Tähtis on õpetada inimest vestluste ja tegevuste abil paremini iseennast tundma, et ta leiaks ise sobiliku tee.
«Mõni teab seevastu väga kindlalt, mida tahab, ja on enda otsuses kinni,» kirjeldas Peetsmann. Sellisel juhul võib silmaringi avamise käigus jõuda tulemuseni, et raudkindel valik ei ole ehk kõige mõistlikum.
Osas perekondades on justkui välja kujunenud, et kui isa on jurist või arst ja vanaisa samuti, siis on loomulik, et ka poeg õpib sama eriala. See töö ei pruugi noorele aga absoluutselt sobida. Ta ei tee seda tööd hästi ega tunne end õnnelikuna, kirjeldas Peetsmann.
Samuti vajaks ühiskonnas ja vanemate seas murdmist suhtumine, otsekui oleks kõrgharidus ainus võimalik tee, märkis karjäärinõustaja Sirje Tarraste. «Kutsekoolide direktorid ütlevad, et nad võivad avada eraldi magistrite osakonna – nii paljud lähevad pärast kõrgkooli ümber õppima.»