Raamat kutsub väärt marja taasavastama

Risto Mets
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühena esimestest soovis esitlusel raamatu autorilt Kristel Vilbastelt autogrammi akadeemik Jaan Ei­nasto.
Ühena esimestest soovis esitlusel raamatu autorilt Kristel Vilbastelt autogrammi akadeemik Jaan Ei­nasto. Foto: Risto Mets

Kuremari on nii väärtuslik, et selle võiks nimetada lausa rahvusmarjaks, leiab möödunud nädalal Tasku keskuse Rahva Raamatu kaupluses oma teost «Jõhvikas» esitlenud Kristel Vilbaste.

Pole teada, et mõni kurg kunagi kuremarja oleks mekkinud, rääkis möödunud nädalal jõhvikaraamatu esitlusel bioloog Taimi Paal. Lindudest üksnes kaljukotkas pidi vahel poegadele marju viima.

Oma rahvapärase nime on jõhvikas saanud hoopis selle järgi, et tema õied meenutavad kure nokka ja kaela, kõneles Paal.

Uurimisest ja korjamisest

Teose «Jõhvikas» kirjutamist alustas Vilbaste juba 1992. aastal. «Otsustasin siis, et veel ei ole õige aeg,» rääkis autor ise. Aeg sai küpseks nüüd ning raamatu esitluski oli plaanitud jõhvikakorjamise ajaks.

Teosesse on koondatud teadmised selle marja uurimisest ja kasvatamisest. Kirjeldatud on taime ja viljade eri vorme: on täpilisi, mustjaid, piklikke, hapusid ja väga magusaid.

Põhjalikult on antud ülevaade ka kuuest Eestis aretatud jõhvikasordist. Selle teadmise kirjasaamist peab autor ise kõige tähtsamaks.

«Ühe meie sordi nimi on «Tartu», mis võiks vabalt kõigis Tartu poodides külmlettides müügil olla,» leidis Vilbaste. Paraku näeme lettides siiski mujalt toodud jõhvikaid, eestimaiseid marju saab üksnes turult.

Veel on raamatus kirjeldatud, kuidas Eestis hakati marja kasvatama turbaväljadel. Lugeda saab ka mitmeid jõhvikakorjamislugusid.

Inimesed võõrdunud

«Jõhvikas säilib väga hästi ja ta on tohutult tervislik,» rõhutas Vilbaste. Tal on ka vererõhku alandav toime. Süda töötab aeglasemalt ja elad kauem, rääkis Vilbaste.

Usku jõhvikasse süstis raamatu autorisse juba tema vanaema Ellen Vilbaste, kes rääkis, et kui tahad saja-aastaseks elada, tuleb süüa kolm jõhvikat päevas. Vanaema elas 96-aastaseks.

Jõhvikas ei tähendanud hiilgeaegadel mitte üksnes tervist, vaid ka sissetulekut. Kel nobedad näpud, sai marju kokkuostu kandes kenakese lisateenistuse. «Telekas ja köögimööbel said ostetud jõhvikast teenitud raha eest,» kirjeldas Vilbaste.

Praegu seda mõrkjat rabaandi enam nii palju ei hinnata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles