Pakendamishullus röövib leivaraha
(6)
29.12.2004 00:01
Mari-Liis Hüvato, Tartu Ülikooli üliõpilane
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Kas teate, et ostes liitri piima, maksate ühe krooni ja kolmkümmend senti puhtalt selle kilepaki eest, mis rändab peagi prügikasti? Seda praegu. Uuest aastast aga maksate sellesama paki eest juba üle kolme ja poole krooni. Mõttetu, kas pole?
Nojah, ilmselt ei oleks väga mugav minna poodi, piimapurk kaasas. Kuid miks mitte osta näiteks pakendamata värsket leiba, kodujuustu ja hapukoort, makstes selle eest vähem? Mina ostaksin hea meelega, kui saaks. Paraku leiab pakendamishullusest säästetud tooteid vaid vähestest pisipoodidest ning turult, mis suletakse enne tööpäeva lõppu. Supermarketid sellise kauba müümisest paraku huvitatud pole, ehkki tootjad seda sooviksid. Nii näiteks ei ole Tartumaal tegutseval Nõo piimatööstusel õnnestunud oma toodangut lahtiselt suurpoodidesse suruda, sest kilekotti pakitud kaubaga on kauplustel vähem jändamist. Seetõttu müübki piimatööstus oma kaupa lahtiselt turgudel ja iseenda kauplustes paaris väikelinnas. Sellega pääseb tööstus väikepakenditele tehtavatest kulutustest, loodus pakendi tekitatavast reostusest ning klient kallimast hinnast. Ent selliseid näiteid on kahjuks vähe. Kuna kaupluste seas domineerivad hüper- ja supermarketid, peavad paljud kliendid leppima pealesurutud prügiga. Samamoodi peavad nad leppima rohkemate säilitusainetega, mis on lisatud pakendatud toodetele, et neid saaks kauem poeriiulitel hoida. Turult saab näiteks lahtist keemiavaba kohupiima, mis on pea poole odavam plasttopsi pandust. Kuid kas inimesed oleksid nõus loobuma nii mugavast viilutatud leivast ja vaakumpakendisse surutud riivitud juustust? Võimalik, et mitte. Aga kui neile anda maitsta esmalt kilekotist võetud leiba, mis on noa alt läbi käinud, ja seejärel värsket, krõbeda koorikuga kroovleiba, mis on kilekotist pääsenud, mõtleks kindlasti nii mõnigi ümber. Iga kord, kui käin sünnilinnas Võrus, pakutakse mulle juustu, mille on müüja omaenda käega juustukera küljest lõiganud, ning värsket leiba, mis iga päev kell 13 ühte väikesesse poodi tuuakse. Siis saan aru, et juustul pole plastmassi ja leival saepuru maitset küljes. Ent suurpoodidel on kindlasti mitmeid põhjusi, miks ei soovita lahtisi toiduaineid müüa. Näiteks kaasneks sellega lisakoormus müüjale, kes peab vorsti lõikamise kõrvalt hakkama klientidele ka kohupiima kaaluma. Kuid mina maksaksin iga ostetud kauba eest pigem mõnikümmend senti müüjale töötasuks kui mitmeid kroone riigile pakendiaktsiisiks. Seega võiksid toiduainete tootjad jõuda kauplustega kokkuleppele, kuidas säästa tarbijaid 1. jaanuarist pakendiaktsiisiga kaasnevast šokeerivast hinnatõusust ning kuidas kaitsta loodust kuni sada aastat lagunevate kilekottide eest. Muidugi – nende jaoks, kellele plastimaitsega söök on armsaks saanud, jäägu poeriiulitele ka tunduvalt kallimad hoolikalt pakendisse mässitud leib, kodujuust ja hapukoor.
|