Tartu raeplatsi jõulupuul on tänavu juubel
29.12.2004 00:01
Ene Puusemp, teabekeskuse juhataja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Linna tänavusel jõulupuul, Põlvamaalt Valgjärvelt toodud kuusel on au seista ja särada Raekoja platsil meie kõigi silme all Tartu jõulurituaali väärika juubilari rollis. Nimelt seati 75 aastat tagasi, 24. detsembril 1929, raekoja ette esimest korda üles linna avalik jõulupuu.
Tollane, 1929. aasta jõululaupäeva Postimees annab linna muude toimingute nimetamise kõrval kohe pealkirjas teada: «Jõulupuu Tartu kodanikkudele. Kuusk raekoja platsil.» Ja mis selles siis nii erilist on, küsiks ilmselt praegune tartlane. Vana Postimees andis aga eeltoodud pealkirja all teada järgmist. «Tartus korraldatakse kodanikkudele üldine jõulupuu raekoja platsil. Hra Zimdin on jõulupuu valgustamiseks kinkinud valgustussisseseade, kuna linnavalitsus toob kuuse, seab üles, annab valgustuse ja kutsub jõulu laupäeva õhtul orkestri mängima. Jõulukuusk seatakse raekoja esisele platsile üles juba ööl vastu jõulu laupäeva. Jõulu laupäeva õhtul ühendatakse elektrivool kuusega ja suure kuuse küljes olevad elektri lambid löövad särama. Kuusk on valgustatud ½ 8–12 õ. Kella 8–9 mängib Vabadusristi Vendade malevkonna orkester jõulu õhtu kohaseid palasid. Selleks ajaks on lõppenud ka kirikud ja kodanikkudel on võimalus nende meeleheaks korraldatud jõulupuu ümber viibida. Kuusk jääb raekoja esisele uue-aastani.» Meie peame täna pakkuma veel väikese selgituse abiks: Zimdin oli tollal Tartu ärimehi ja temagi harrastas heategevust, nagu tollal linnade jõukamatel persoonidel ja mitmesugustel seltsidel-ühendustel kombeks oli. Postimehe andmeil Pühadejärgses, 28. detsembri ajalehes pajatab vana Postimees oma lugejatele sellest, kuidas möödus ja milline oli jõululaupäeva meeleolu Tartu linnas. Nagu meilegi, nii oli ka toonasele tartlasele väga tähtis see, milline tuleb jõuluilm, ja sellest kirjutas ka ajaleht. «Näisid luhta minevat kõik lootused selle talve jõule traditsioonilises jõulukorralduses pühitseda, kus lumi katab tänavaid ja pakane joonistab aknale sädelevaid jääõiekesi. Kuid üheteistkümnendal tunnil hakkasid need lootused osaliselt siiski täituma. Jõulu laupäeva hommikuks oli ilm külmemaks muutunud.» Kui tänavuste jõulude ajal ühed õhutasid ja kannustasid ostma (näiteks ärihüüdlause «Selverist partnerkaardiga Dubaisse!») ja teised jälle pilkasid ülekeevat jõulupaanikat (see on nõrkade arulage rabelemine!), siis 75 aastat tagasi kirjutati tartlaste jõulupalavikust, mis polnud mingi halb nakkushaigus, vaid hoopis kõiki ühendav ja rõõmsalt liikumapanev nähtus. Ilmneb seegi, et ka kõik esimese Eesti Vabariigi aegsed linnakodanikud polnud – vähemalt enne jõululaupäeva – sugugi ettenägelikumad ja hoolsamad kui meie praegu. Niipea kui koloniaal- ja toidukauplused avati , tekkinud poelettide ette sabad. Ka toidu- ja kuuseturg kihanud kui sipelgapesa. Jõulupalavik Postimehe toonase jõululaupäeva sagina kirjelduse märksõnad on: «kaupluste uste paugutamine, pakid, üliriiete nööbid, omnibused pakkiderohke ja lõbusatujulise seltskonnaga.» Kui raekoja kell lõi kolm kõmavat lööki, suleti poed. Linn jäi vaikseks, liikumine rauges ja jõulupalavik langes. Vana Postimees jälgib aga jõululaupäeva hilisõhtuni. «Tänavad tühjenevad tunniks-paariks. Siis lainetab üle linna kirikukellade kumin. See on kutse jõuluõhtusele jumalateenistusele.» Jälle kordub kõik. Linn läheb uuesti liikvele. Jalakäijad, autod, rahvast täis omnibussid, signaalpasuna tuututamine. Kirikusse jõudnuid haarab oma meelevalda võimas koraal. Kirikust tõtatakse kalmistule, omaste haudadele küünlaid panema. Pimedad surnuaiad hakkavad tuledes võbelema – tuul kipub küünlaid kustutama. Nö ülelinnaline jõululaupäev pole aga veel sugugi õhtul. Nagu lehes lubatud, süüdatakse kella poole kaheksa ajal raekoja ees mitmesüllane hiigeljõulupuu (kust see linna toodi, sellest lehes juttu pole), millel sädeleb hulk elektriküünlaid. Koguduste Panga (praegune Raekoja plats 3) rõdult toob Vabadusristi Vendade malevkonna orkester kuuldavale tuttavat pühademuusikat. Ümber kuuse koguneb tihe rahvahulk ja kuulatab, kui rõdult alla üle raeplatsi kõlab võimas koraal «Kõik taevad laulavad Jehoovale kiitust». Tekib harras meeleolu – jõulud on alanud... Nõnda kirjeldab Postimees linna uut jõuluelamust. Kuid kirjeldus ajalehes ei suubu sugugi kolme meeleolutsevasse lauselõpupunkti. See jätkub asjalikult. «Kuid kaua ei saa kodanikud paigal püsida ja kuuske vaadelda, sest kõle tuul ja külmaks muutunud ilm sunnivad liikuma. Öösel vallandub väike lumesadu, mis tuule tõttu peagi pisikeseks tuisuks kujuneb, ning esimese püha hommikul on tänavad ja katused õhukese peenlume korraga kaetud, mõnda kohta on tekkinud väike hangekenegi – jõulumeeleolu on täielik.» Nii oli ka tänavu, 75 aastat hiljem. Tuttav vanaproua meenutab aga, et endast väga lugu pidavad tartlased olid linna esimese avaliku jõulupuu suhtes küllaltki skeptilised. Jõulupühad olid ju tavapäraselt ikkagi vaiksed, kodused ja rahulikud pühad. Küsitud koguni üksteiselt: kellele seda platsijõulupuud vaja on? Kas neile, kes linna peal hulguvad ja kodus oma perekonna keskel rahus ja vaikuses ei mõista püsida? Osa tartlasi pidas seda linna raha raiskamiseks. Eks püüdnud aga meiegi linna juhid (Tartu linnapea oli tollal Karl Luik, Postimehe vastutav toimetaja Oskar Mänd, lehe väljaandja Jaan Tõnisson) ja ärimehed Euroopa linnade eeskujul jõulutuledega linna kaunimaks ja helgemaks teha. Siitpeale seatigi igal talvel raeplatsi üles avalik jõulupuu.
> Loe edasi
|
Tee koduleheks
