Damn it! Neetud! See on ju nii üleeilne suhtumine. Kes siis nüüdisajal end enam pildituks pungestab? Õige sport on praegusajal selline, mis pakub adrenaliini ja kus saab funi. Nagu lumelauasõit näiteks.

Meedia võib iga päev käia mõõtmas lumekihi paksust Tehvandi murdmaarajal, kuid sealsest MK-etapist pöörasem action läheb lahti juba sel nädalavahetusel Väikse Munamäe nõlval.

Lumelaudurid hakkavad Big Airi rahvusvahelisel hüppevõistlusel jagama hinnalisi FIS-punkte. Hüppeetenduse verinoored läbiviijad ootavad pealtvaatajaid vähemalt sama palju nagu Alar Arukuuse juhitud vana ja kogenud kaardivägi murdmaajõuproovile. (Tõsi, Big Air on huvilistele tasuta.)

Lumelaudurite ootused pole õhust võetud. Kevadisel Red Bull Air Jamil kogunes nende õhulende Tallinnas kaema 20 000 inimest. Cool! Kaks korda rohkem kui murdmaa MK-sõitudele Otepääl. (Tõsi, lennud toimusid elu tuiksoonel, Vabaduse väljakul.)

Lumelauasõit tungib Eestis jumalikku aupaistet nautinud murdmaasuusatamise menukusele peale igast kandist. Lõuna-Eesti nõlvad on harrastajaist rohkem umbes kui Tehvandi või Kekkose murdmaarajad. Entusiastid loovad juurde uusi klubisid. Laudade müük suureneb, kinnitavad nii Hawaii Expressi kui Surfhouse’i esindajad. Eesti lumelauameistrivõistlustele koguneb osalejaid kohati märksa rohkem kui murdmaas.

Tagatipuks on lumelaudurid saanud peaaegu et isiklikud meediaväljundid, nagu ajakirjad Sahtel ja Adrenaliin. Ning jõudnud MK-sarjas pea sama kõrgetele kohtadele nagu tänavusel hooajal meesmurdmaasuusatajad: Mario Visnap tuli Austrias Big Airis 19ndaks.

Kas Eesti talispordis on aeg hakata otsima uusi kangelasi?

Lumelaud, mis seal salata, istub nüüdisaja noorte hingele ja kondile paremini kui murdmaasuusad. Pole selle seljas vaja tampida aastaid tuima tööd, veremaitse suus, enne kui tulemused tulevad: parimad lumelaudurid on vaevalt kahekümnesed, murdmaameeste tippiga koidab pigem kolmekümnendate künnisel. Põnevusest, mis käib kaasas uute trikkide õppimise ja lihvimisega ning mille järele praeguspõlvkond ihust-hingest januneb, ei või murdmaasõitjad unistadagi.

Lõppeks, nagu tabab liini ennast lumelaudurite suureks sõbraks nimetav endine kahevõistleja Magnar Freimuth, on lumelauasport osa moodsast hängimise kultuurist. Ehk vanade keeli: vaba aja veetmisest. Või nagu resümeerib noorsoo suhtumise omaaegne tippsööstlaskuja Aare Tamme: «Kui sul lumelauda pole, siis ei ole sinuga üldse millestki rääkida.»

Lisaks seletab lumelaua edukäiku ala kustumatu otsinguvaim, mida tõendavad igat masti võõrapäraste nimedega (slope style, fakie ehk switch, cork 9 ja cork 7 ) arendused ja uuendused. Nii on see ala kujunenud noorele generatsioonile tõmbenumbriks, mis sunnib otsima suuremaid, järsemaid ja erutavamaid nõlvu.

Võrrelge, mida uut on viimasel ajal pakkunud murdmaa. Jah, lisandunud on sprint, sprindi teatesõit ja skiatlom, ent nagu täheldab Austrias maailma mäesuusatamise tippu trügiv Deyvid Oprja: need muudatused on teinud asja huvitavamaks üksnes televaatajaile, mitte aga harrastajaile.

Või mis siin noortest rääkida. Kuuendat talve on pühendunud lumelaudur meediamagnaat Hans H. Luik, aastaid 43. «Kui oled korra lauale saanud, siis ei taha enam suuski alla panna, sest vabadusaste on nii palju suurem,» tunnistab ta. Eesti lootustandvamaid noorlaudureid Dagmar Ilp on lubanud laual sõitma õpetada oma ema, kel vanust 42. Oh, my God!

Sel talvel on Eesti lumelaudurid – kui kasutada matialaverilikku teaduskeelt – teinud ka kvalitatiivse arengusammu. Varasem anarhilis-kaootiline tegutsemine on pärast klubide koondumist suusaliidu hõlma alla päitsed pähe saanud. Tänu sellele on laudureil tekkinud lootus pääseda uuel aastal esimest korda MMile ja tuleval talvel Torino olümpiale.

«Kui kellegi seis suusaliidus positiivsemaks on muutunud, siis lumelaudurid on küll suure hüppe teinud,» tunnistab suusaliidu büroo juhataja Ülle Viinapuu.

Ja kuidas reageerib tollele hüppele suusaliit? «Üritame teiste projektide arvelt ka nooremat poega [lumelauasõitu] toetada, et ta saaks jalad alla,» lubab liidu murdmaasuusatamise juhataja Paavo Nael.

Jess! Mõistlik mõte. Sest lumelauasõit, mis ei neela kaugeltki nii suuri summasid kui murdmaasõit – Väikse Munamäe Big Airi võistluse saab läbi viia paarikümne tuhande krooniga, murdmaa MK-etapile kulub ligi kümme miljonit –, on kogu Euroopas tõusev ala. Ei – kogunisti kogu maailmas.

Selle tõsiasja tunnistamisel ei maksa teha sama viga, mille tegid põhjanaabrid. Soome suusajuhid venitasid viimse piirini, enne kui soostusid nn adrenaliinialadele eluõiguse andma. Ilmaaaegu. Kui lumelaudurid (ja mäesuusatajad) suusabossidelt lõpuks õnnistuse said, kerkisid nad kiirelt maailma tippu.

Aga kuhu vajusid samal ajal Soome murdmaasuusatajad?

Ainult loll ei õpi naabrite vigadest.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5