«Nende hellusevajadus oli nii suur, et isegi pardipojad olid peaaegu katki kallistatud,» meenutab Kai.

Vene päritolu õde-venda rääkisid eesti-vene segakeelt, kippusid kasuvanematele sülle ja said omaseks praegu seitsmesele Ermole, üheksasele Kadrile ja 14-aastasele Silverile. 22-aastane perepoeg Martin on juba pesast välja lennanud ja õpib Tallinna Pedagoogikaülikoolis sotsiaaltööd.

Aga ega Jürjensite pere seepärast väiksemaks ole jäänud - Endli ja Kai hoole all on ka Hiiumaalt pärit Anti (11). Poisile aastaks kasuperet otsinud sotsiaaltöötaja pöördus Jürjensite poole. «Las ta tuleb - kuhu lapsel minna,» otsustasid Kai ja Endel.

«Kui kodus poleks lapsi, tunduks talu tühi,» leiavad vanemad. Armastus ei saa kunagi otsa, seda jagub nii omadele kui ka võõrastele. Ja ühel hetkel saab võõrast oma.

Kui kasulaps Artur sattus mädaneva pimesoole pärast haiglasse, ütles ta: «Esimest korda elus tunnen, et tahan elada.» Haiglas Arturi pärast muretsedes tundis Kai eriti selgelt, kui kallid on talle ka kasulapsed.

Algus

Kõik sai alguse külaskäigust Tartu turvakodusse - seal otsustasid Jürjensid viia koju ühe väikese tüdruku. «Võtke Artur ja Juliana, neid ei taha keegi,» pakuti turvakodust. Kai ja Endel võtsidki ja pälvisid kasulaste siira tänu.

Kai räägib, et tal endal on lastekodulaps lapsepõlves heaks mängukaaslaseks olnud - ehk on seegi kogemus mõjutanud tema suhtumist.

«Artur ja Juula olid alguses kuidagi kaamed, justkui läbipaistvad,» meenutab Kai. Lastekodust tulnud lapsele on kõik uus: kodukord, tööülesanded ja isegi söömisharjumused.

Suures peres teeb ema pärastlõunaks valmis suure koguse korralikku toitu: kartulit, kastet ja liha, enamasti ei puudu laualt ka omaküpsetatud kook või saiavorm. Külmkapi ukse võib lahti tõmmata iga kell. Ja ise endale näiteks pannkooke küpsetada või popkorni teha. «Vahel on terve köök õli täis,» muheleb pereema.

Praegu istuvad Võsu talu lapsed kobaras arvuti ees, võõras silm küll ei taba, kes neist on oma ja kes kasulaps. Vaid 11-aastane Anti on natuke vaiksem ja hoiab omaette, sest ta teab, et läheb koju tagasi. Üheksane Kadri poeb Juulale külje alla - tüdrukute jutud…

Oleme kõik sõbrad, kinnitavad lapsed. Vahel küll kipub lärm hiiglasuureks, nii nagu suures peres ikka. «Siin on kodune ja palju õhku,» kiidab Juliana. «Ja päris palju tööd,» lisab Artur. Õde-venda käivad vahel ka oma pärisemal külas, aga siis tahavad jälle Valgutasse tagasi.

Aga talus on lisaks põnevatele mängumaadele alati ka tööd: puud tuleb lõhkuda ja tuppa tassida, ahju kütta, kaevust vett tuua ja loomade eest hoolitseda. Lastekodus jääb laps eluks ette valmistamata. Seepärast leiab Endel, et kõik terved lapsed peaksid kasvama peredes.

Juliana ja Artur õppisid arengupeetusega laste koolis. Endel ja Kai võitlesid lapsed tavakooli - kodulähedasse Valguta algkooli-lasteaeda. Viieaastaselt kooli läinud iseteadev peretütar Kadri õpib juba 4. klassis ning pesamuna Ermo käib viimast aastat lasteaias. «Praeguse seisuga on meie Ermol järgmisel sügisel Valguta koolis vist ainult üks klassikaaslane,» ütlevad vanemad.

Kui Juula ja Artur Jürjensite perre tulid, hakkas tüdruk õppima klaverit ja poiss süntesaatorit. Juliana on eriti tubli, temal on koolis neljad-viied, kiidavad kasuvanemad. Tüdruk tahab kindlasti edasi õppida ja unistab politseinikutööst.

Vanim laps, 22-aastane Martin on saanud elukutse valikul vist vanemate tegevusest innustust: ta õpib eripedagoogiks.

Tasuta töö?

Siiski kinnitavad Kai ja Endel justkui ühest suust, et riik ei väärtusta kasuperede tööd. Täpsemini öeldes - ei peagi seda tööks. Pereemal, kes kasvatab hommikust õhtuni nii oma kui kasulapsi, ei ole isegi haigekassakaarti, palgast rääkimata. «Olen vormistanud ennast haigekindlustuse pärast töötuks,» ütleb Kai.

Lastekodulapsele kulutab riik umbes 5000 krooni kuus ja maksab kasvatajatele palka. Kasuperes hakkab sama laps saama vaid 900 krooni, õnneks maksab omavalitsus natuke juurde.

«Kasuperede töö tasustamise asemel lõikab riik kasu,» tõdeb pereisa.

Eestis elab kasuperedes lapsi veidi rohkemgi kui lastekodudes - nende toetamiseks peab ometi midagi ette võtma! hüüab pereisa. Ta kahetseb südamest, et Aino Järvesoo lahkumisega on vajunud igavikku ka tema nõue, et iga laps saaks kuus tuhat krooni toetust.

Kui õde-venda Juliana ja Artur Jürjensite perre tulid, tuli neile mõlemale osta kõik rõivad ja koolivarustus, toidust ja huvitegevusest ei tasu rääkidagi. «Lapsed igatse-vad koju internetti, aga arved läheksid liiga suureks,» ütleb ta.

Riigil oleks arukas toetada perelastekodusid - siin on loodus, loomad, töö… «Ka ahju tule tegemine on kunst, mida laps peab õppima,» põhjendab Endel.

Maakoolidki saaksid selliste lastekodude toel õpilasi juurde ega sureks välja.

Kai ja Endel ei pea õigeks, et kasulapsi kasvatav pere peab abi kerjama, aga praeguses hääbuvas külaelus ei ole taluperel kerge toime tulla.

Endel tunnistab, et kui lõppes piima ostmine väiketaludest, läks neilgi elu raskeks. Nüüd müüb ju linnas pea igas trepikojas mõni mutike piima.

«Katsume alles jätta paar lehma, et lastele piima saaks,» ütleb ta.

Õnneks jätkub Kail ja Endlil hingesoojust, sellest annavad tunnistust laste rõõmsad näod. Nende tulevikulegi on mõeldud - Tartus ootab tühi korter järgmist kõrgkooli astujat. «Küllap see meie Juula on,» ütlevad Kai ja Endel.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2