Ta jooksis mulle uksele vastu ja tõi sussi. Ta tantsis ümber minu ja ootas, et ma teda kõrva tagant sügaks. Veel rohkem ootas ta, et temaga räägiksin, nagu ma seda alati töölt tulles teen. Tema päev oli ilma minuta pikk olnud.

Ma tõstsin tema peale häält.

Antoine de Saint-Exupéry laseb rebasel öelda väiksele printsile: «Inimesed on unustanud selle tõe. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.»

Ma mõtlesin sellele liiga hilja. Ja koer oli kurb.

Pühapäeval on esimene advent. Selle sõnum on: vaata, sinu kuningas tuleb - õiglane ja aitaja. Ühel koerailmasel õhtul polnud ma oma koera vastu õiglane, millest mul nüüd on kibedasti kahju.

Tegelikult pole oluline, kas ja kui palju me usume advendiaja kiriklikku sõnumit. Nende aastalõpu nädalate mõte on ikka ja ainult selles, et püüaksime olla õiglased kõige ja kõigi vastu.

Ma mõtlen, et advendiajal peaksime suutma kohati üsna ebaõnnestunud maailmast suuremaks kasvada. Koerailmast rääkimata. Siis me ei tee oma sõpradele haiget. Siis oleme kuningad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0