Üht sellist juhtumit kajastas Tartu Postimees ka lõppeval nädalal. Ärimees Aleksander Tsõgankov soovib lammutada Tartus Võru tänavas neli kõrvutist puumaja aadressidega Võru 44, 46, 46a ja 48 ning ehitada asemele kuni seitsmekorruselise kortermaja. Linnavalitsus ütles ei, sest Karlova linnaosa teemaplaneeringu järgi asuvad need puuhooned miljööväärtuslikul alal. Tsõgankov väidab aga vastu, et neljast majast kolm on üliviletsas seisus ja nende taastamine oleks üle mõistuse kallis. Poolt Mulle tundub, et mõnel juhul aetakse küll juuksekarva lõhki. Konkreetse Võru tänava juhtumi puhulgi kippus ositi tekkima selline mulje, kui ma vaatasin fotot, kus paistab olevat kunagise pesuköögi otsas paiknenud majahoidja korter. Minu mulje põhjal tuleks see hoone küll nullini maha võtta ja teha rekonstruktsioon, ehitades sarnase välisilmega uue hoone. Kusagil on ju piir: kui konstruktsioon on täiesti mäda, kas teda on siis mõtet üles ehitada? Kindlasti on üks suur probleem restaureerimise vähene toetamine. Ometi tekib õnneks üha juurde maju, mis on väga ilusti korda tehtud. Näiteks Veski ja Näituse nurgal asuv roheline maja. Samas on Supilinna kenasti korda tehtud majade kõrvale ilmunud mõni uus, mis ümbrusse sugugi ei sobi. Heivi Pullerits
Tartu linnamuuseumi juhtivteadur
Erapooletu Ma ei saa vastata jah ega ei, sest minu praktikas on räägitud oluliselt teistel teemadel kui miljööväärtuslikkus. Kuid minu meelest pole tarvis rangelt kaitsta tervet Karlovat ja Supilinna, vaid määratleda neis linnaosades kaitstavad piirkonnad. Üldiselt pole aga probleem miljöös, vaid seadustes. Muinsuskaitseseadus, mis võeti esimeste seaduste rodus vastu üheksakümnendate aastate alguses, kukkus välja tolle aja vaimus: kõike püüti kaitsta viimseni kõigi eest. Seadust on parandatud vaid vähesel määral. Muu Euroopa praktika on selline, et kui riigi- või munitsipaalasutus, eraettevõtja või eraisik oma muinsuskaitsealust maja uuendab, maksab riik kinni selle osa ehitustöödest, mis sisaldab muinsusväärtusega elementide või ehitise osade remonti. Eesti Vabariigi muinsuskaitseamet on kasvanud välja ENSV muinsuskaitseinspektsioonist. Tolle asutuse ülesanne oli inimestele ära teha. Mitte olla partner, vaid teha ettekirjutusi ja karistada. Sinna on koer maetud. Suvest peale on muinsuskaitseametil uus peadirektor, Kalev Uustalu, ja tema seisukohad on erakordselt sümpaatsed: seadusest tuleb kinni pidada, aidates leida sobilikke lahendusi. Kuid 15 aastat oli muinsuskaitse suhtumine täpselt sama nagu nõukogude ajal. Riho Illak
Tartu Ülikooli haldusdirektor
Vastu Ei. Pigem on miljööd juba mitmes kohas rikutud. See näitab, et eeskirjad ei rakendu, seadused ei kehti, asjad ei toimi. Loomulikult ei saa iga viimset kui objekti säilitada, aga kui vanu maju on tarvis lammutada pelgalt raha teenimise eesmärgil, on asi kurb. Käisin äsja Soomes Porvoos. Seal on taastatud vanu hooneid, mis olid märksa viletsamas seisus kui see Võru tänava kuur (TPM 24.10, Aleksander Tsõgan-kovi juhtum), ja need ehitati üles. Inimesed saavad aru, et kui terve piirkond on ühte nägu, on ka väikesel kuurikesel või hoovimajakesel mõte. See tekitabki miljöö. Ja sel puhul ei saa teha erandit ühe kortermaja kasuks. Raha on taastamisel muidugi oluline argument. Paraku on renoveerimistoetused naeruväärselt väikesed. Renoveerimise kallinemisest, mis tuleneb miljööväärtuslikkuse kaitse nõudest, on praegu võimalik linnalt tagasi saada kümme protsenti. Võiks olla vähemalt 25 protsenti. See aitaks inimestel teha õigeid valikuid. Kui rääkida päris uute elamute ehitamisest vanade vahele, siis olen näinud Pärnus ja Tallinnas väga ilusaid uusi korterelamuid, mis on küll moodsas võtmes, kuid sobivad väga hästi vanade majade vahele. Uus maja ei pea vanu matkima, aga ta ei tohi neist ka üle karjuda. Tartus jääb veel midagi puudu. Eriti tugeva löögi alla on sattunud Supilinn. Supilinna uued majad kipuvad soleerima. Kristina Kurm
Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu tegevjuht
Ei ole, pigem vastupidi: miljööväärtuslikkuse kaitsest peaks palju rohkem hoolima. Projekteerimine ja ehitamine on nii meeletus tempos kasvanud, et järelevalve on läinud järjest raskemaks. Kui üks maja on tsaariajast meie päevini kenasti säilinud, tohime seal teha tõepoolest ainult remonti selle sõna tavalises tähenduses. Kui teha seda samade põhimõtete järgi, nagu käis omal ajal ehitus, kestab maja ju veel vähemalt teist sama palju. Rääkides miljööväärtuse sisust: tuleb aru saada, et miljööd ei loo ainult eluhooned, vaid ka abihooned, haljastus ja plangu kõrgus. Kui mõni abihoone on oma kunagise funktsiooni kaotanud, näiteks ei köeta enam puudega ja puukuuri pole tarvis, saab sellest teha panipaiga või hobiruumi.
> Loe edasi |
