Praktilises töös on suured sõnad tihtipeale täiesti kohatud, sest väga palju sellist tööd tuleb teha vaikimisi, õieti lausa sissepoole. Ja mõnikord ka ootamatult. Läksin augusti lõpul 1991 Tartu Ülikooli peahoonest kaudu postkontori ja mööda Rüütli tänavat kirjandusmuuseumi poole, kui tuli vastu Jüri Adams, kes teatas, et pärastlõunal võetakse üle KGB käsutada olev maja Vanemuise 19, kohe algab raekojas ülevõtmiskomisjoni koosolek ja ma olgu kohal. Oli päikeseline keskhommik. Maja ma teadsin, muud midagi.

Käesolevate ridade pealkirjas pole siiski viga. Praegu on maja aadressil Vanemuise 19 tõepoolest meie, s.t kirjanike ja mitme kirjandus- ja kultuuriasutuse maja. Teda on selleks tulnud aga muuta, sest kuni tollase augusti viimase nädalani kuulus ta sildi ja silditaguse poolest hoopiski Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Julgeoleku Komitee Tartu linna ja raudteejaama osakonnale. «Raudteejaam» tähendas mitte vaksalit (kus KGB-l oli omaette tuba), vaid tervet piirkonda Tamsalust lõunamale.

Kahjuks ei ole meie keskel maa peal enam Aivo Lõhmust (1950 – 2005), kes Kirjanike Liidu Tartu osakonna tegevjuhina ajas kõige energilisemalt seda liini, et meie saaksime selle maja tõesti omale, et ta oleks meie maja. Võib-olla ei oskaks Aivo rääkida kõigest küll nõnda, nagu see oli tal südamel.

Välispidiselt pisut, isekeskis rohkem puudutas teda, et kogu kinnistu taastamist kirjandusele kuuluvana peeti nagu tavalise palgatöö osaks, mida tehakse nagu harilikult. Ei olnud nii, sest kõik oli ju lahtine alates juba iseseisvuslikust korrast enesest! Jääda ootama paremaid aegu oleks olnud kuritegelik rumalus. Aeg tuli teha parajaks ise, kuid mitte pöidlaid keerutades.

Aja lahtisus seisnes selles, et oli küll selge, et KGB ei tohi selles majas jätkata, kuid polnud teada, mis saab edasi. Võis mõista – igaüks sellega hakkama ei saanud –, et perestroikat ei pikendata, ent puudus halastamatu inventuur selle kohta, mis me asemele saame ja mis meile jääb. «Meie» all mõtlen ma siinkohal omaenese rahvast, kes päris kindlasti ennast ise ei okupeerinud. Meist keegi polnud KGBd välja kolinud.

Küll oli aimata, et Kirjanike Liidu ja Heliloojate Liidu Tartu osakonnad tegutsevad Õpetaja tänaval majas, mis tuleb tagastada õigusjärgsetele omanikele. Kuidas hakatakse rahastama Kirjanike Liitu kui asutust, seda ei teadnud kuni kultuurkapitali taastamiseni aastal 1995 täpselt keegi.

Eesti Kirjanduse Selts taastati alles 1992 vastu suurt umbusku. Nime poolest ennistatud, sisuldasa aga radikaalselt uuendatud alustelt jätkatud kuukiri Akadeemia tegutses ajutistel pindadel. Usaldusühinguna rajatud kirjastusel Ilmamaa polnud oma kodu.

Kuid polnud ka selge, kus hakkab toimima Tartu politsei ja – see probleem lisandus järk-järgult – kuhu saab oma peamised ruumid kaitsepolitsei Lõuna-Eesti osakond.

Vaieldamatuid asju oli õigupoolest kõigest neli: (1) maja Vanemuise 19 kuulus enne sõda Eesti Kirjanduse Seltsile, kes soetas selle väljamaksmise lõppajaga aastal 1953; (2) KGB-l kui organisatsioonil sesse majja enam asja ei ole; (3) Kirjanike Liidul on Tartus vaja oma kodu ja (4) Kirjanike Liit oli sellealastest organisatsioonidest ainus, kelle juriidilist korraldust aktsepteerisid kõik võimud ning kelle liikmeskond oli teada. Liikmed tõepoolest, aga näiteks finantssuutlikkus mitte.

Viimase all mõtlen ma tõsiasja, et Moskva ehk NSVL Kirjanike Liit langes tagant ära. Meie taga polnud midagi, meie kõrval olid kõhklevad kolleegid ja praktiline kohalik võim.

Midagi oli aga ka väljaspool tüpoloogiat. KGB jättis maja maha nagu varast hoolimatu põgeneja. Ainukeseks «varaks» oli sodi. Hoone oli lastud käest ja kogu kupatuse haldamispaberid laokil. Tema ja krundi ülevõtmisel anti ta valitseda Tartu politseile, kellel polnud teda vaja – kuid kes pidi tagama, et peremeheta vara poleks ühtlasi ka valveta.

Kui Aivo Lõhmus koos teistega saavutas selle, et kaua teotatud maja tuli uuesti kirjandusinimeste käsutusse, siis sai pikaks ajaks tema ja teiste asjaosaliste mõttelises nööriraamatus üheks märksõnaks «remont» ja teiseks «igapäevane haldamine» koos halduskulude katmisega. Kuidas läheb Kirjanike Majaga Tallinnas Harju 1, oli ju näha. Rentnik oli korraga kasulikum kui peremees. Tartu ei tahtnud seda korrata.

KGB-laste lahkumist meie majast ei olnud Nõukogude okupatsioonivõimud läbi proovinud. Plaan selle kohta, et tööasjad ja tehnilised vahendid viiakse Nõukogude garnisoni territooriumile, pidi olema, või vähemasti leppisid julgeolek ning sõjavägi ses suhtes väga kiiresti kokku.

Kindlasti ei näinud see plaan ette aga seda, et maja võtab üle kohalik ja mitte enam nõukogude võim, kes üldsegi ei mässa ega märatse. Reaalselt sai toimida üksnes ülemuste kiire kokkulepe, et KGB läheb oma Tartu peakorterist välja ja tema koosseisulised töötajad annavad ära teenistusrelvad. Need käsitulirelvad olidki ainus arvestatav vara, mis peakorteri ülevõtmise ajal seal asus.

> Loe edasi