Praktilises töös on suured sõnad tihtipeale täiesti kohatud, sest väga palju sellist tööd tuleb teha vaikimisi, õieti lausa sissepoole. Ja mõnikord ka ootamatult. Läksin augusti lõpul 1991 Tartu Ülikooli peahoonest kaudu postkontori ja mööda Rüütli tänavat kirjandusmuuseumi poole, kui tuli vastu Jüri Adams, kes teatas, et pärastlõunal võetakse üle KGB käsutada olev maja Vanemuise 19, kohe algab raekojas ülevõtmiskomisjoni koosolek ja ma olgu kohal. Oli päikeseline keskhommik. Maja ma teadsin, muud midagi.

Käesolevate ridade pealkirjas pole siiski viga. Praegu on maja aadressil Vanemuise 19 tõepoolest meie, s.t kirjanike ja mitme kirjandus- ja kultuuriasutuse maja. Teda on selleks tulnud aga muuta, sest kuni tollase augusti viimase nädalani kuulus ta sildi ja silditaguse poolest hoopiski Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Julgeoleku Komitee Tartu linna ja raudteejaama osakonnale. «Raudteejaam» tähendas mitte vaksalit (kus KGB-l oli omaette tuba), vaid tervet piirkonda Tamsalust lõunamale.

Kahjuks ei ole meie keskel maa peal enam Aivo Lõhmust (1950 – 2005), kes Kirjanike Liidu Tartu osakonna tegevjuhina ajas kõige energilisemalt seda liini, et meie saaksime selle maja tõesti omale, et ta oleks meie maja. Võib-olla ei oskaks Aivo rääkida kõigest küll nõnda, nagu see oli tal südamel.

Välispidiselt pisut, isekeskis rohkem puudutas teda, et kogu kinnistu taastamist kirjandusele kuuluvana peeti nagu tavalise palgatöö osaks, mida tehakse nagu harilikult. Ei olnud nii, sest kõik oli ju lahtine alates juba iseseisvuslikust korrast enesest! Jääda ootama paremaid aegu oleks olnud kuritegelik rumalus. Aeg tuli teha parajaks ise, kuid mitte pöidlaid keerutades.

Aja lahtisus seisnes selles, et oli küll selge, et KGB ei tohi selles majas jätkata, kuid polnud teada, mis saab edasi. Võis mõista – igaüks sellega hakkama ei saanud –, et perestroikat ei pikendata, ent puudus halastamatu inventuur selle kohta, mis me asemele saame ja mis meile jääb. «Meie» all mõtlen ma siinkohal omaenese rahvast, kes päris kindlasti ennast ise ei okupeerinud. Meist keegi polnud KGBd välja kolinud.

Küll oli aimata, et Kirjanike Liidu ja Heliloojate Liidu Tartu osakonnad tegutsevad Õpetaja tänaval majas, mis tuleb tagastada õigusjärgsetele omanikele. Kuidas hakatakse rahastama Kirjanike Liitu kui asutust, seda ei teadnud kuni kultuurkapitali taastamiseni aastal 1995 täpselt keegi.

Eesti Kirjanduse Selts taastati alles 1992 vastu suurt umbusku. Nime poolest ennistatud, sisuldasa aga radikaalselt uuendatud alustelt jätkatud kuukiri Akadeemia tegutses ajutistel pindadel. Usaldusühinguna rajatud kirjastusel Ilmamaa polnud oma kodu.

Kuid polnud ka selge, kus hakkab toimima Tartu politsei ja – see probleem lisandus järk-järgult – kuhu saab oma peamised ruumid kaitsepolitsei Lõuna-Eesti osakond.

Vaieldamatuid asju oli õigupoolest kõigest neli: (1) maja Vanemuise 19 kuulus enne sõda Eesti Kirjanduse Seltsile, kes soetas selle väljamaksmise lõppajaga aastal 1953; (2) KGB-l kui organisatsioonil sesse majja enam asja ei ole; (3) Kirjanike Liidul on Tartus vaja oma kodu ja (4) Kirjanike Liit oli sellealastest organisatsioonidest ainus, kelle juriidilist korraldust aktsepteerisid kõik võimud ning kelle liikmeskond oli teada. Liikmed tõepoolest, aga näiteks finantssuutlikkus mitte.

Viimase all mõtlen ma tõsiasja, et Moskva ehk NSVL Kirjanike Liit langes tagant ära. Meie taga polnud midagi, meie kõrval olid kõhklevad kolleegid ja praktiline kohalik võim.

Midagi oli aga ka väljaspool tüpoloogiat. KGB jättis maja maha nagu varast hoolimatu põgeneja. Ainukeseks «varaks» oli sodi. Hoone oli lastud käest ja kogu kupatuse haldamispaberid laokil. Tema ja krundi ülevõtmisel anti ta valitseda Tartu politseile, kellel polnud teda vaja – kuid kes pidi tagama, et peremeheta vara poleks ühtlasi ka valveta.

Kui Aivo Lõhmus koos teistega saavutas selle, et kaua teotatud maja tuli uuesti kirjandusinimeste käsutusse, siis sai pikaks ajaks tema ja teiste asjaosaliste mõttelises nööriraamatus üheks märksõnaks «remont» ja teiseks «igapäevane haldamine» koos halduskulude katmisega. Kuidas läheb Kirjanike Majaga Tallinnas Harju 1, oli ju näha. Rentnik oli korraga kasulikum kui peremees. Tartu ei tahtnud seda korrata.

KGB-laste lahkumist meie majast ei olnud Nõukogude okupatsioonivõimud läbi proovinud. Plaan selle kohta, et tööasjad ja tehnilised vahendid viiakse Nõukogude garnisoni territooriumile, pidi olema, või vähemasti leppisid julgeolek ning sõjavägi ses suhtes väga kiiresti kokku.

Kindlasti ei näinud see plaan ette aga seda, et maja võtab üle kohalik ja mitte enam nõukogude võim, kes üldsegi ei mässa ega märatse. Reaalselt sai toimida üksnes ülemuste kiire kokkulepe, et KGB läheb oma Tartu peakorterist välja ja tema koosseisulised töötajad annavad ära teenistusrelvad. Need käsitulirelvad olidki ainus arvestatav vara, mis peakorteri ülevõtmise ajal seal asus.

Too ülemustevaheline kokkulepe pidi sisaldama ka soovituse mitte provotseerida ägedat vastasseisu olukorras, kus oli selge, et äravõtmiskomisjoni mitte-ametkondlikel liikmetel polnud ei teenistus- ega isiklikkegi tulirelvi; meie läksime paljaste kätega. KGB koosseisulistest kaastöölistest polnud keegi mundris. Üht KGB-last polnud Tartus, ta viibis polkovnik Anti Taluri kinnitusel kas komandeeringus või igatahes Tartust väljaspool ega kutsutud sealt tagasi. Kohalolnud panid oma püstolid lauale seisus, kus nad polnud vallandatud.

Vigurdama hakkas kõigest üks kagebiit, kes ülemuse juuresolekul tema nimele kirjutatud, kuid kroonule kuuluvat vara üle anda ei tahtnud. Viktor Niitsoo sirutas käe ja mees muigas, kui ta relva ära andis.

Hiljem sõitsime selle relvalaadungiga kunagise Politseiplatsi serva, kus Tartu politsei tollal korteris oli. Pärastine siseministeeriumi kantsler ja praegune Tartu Ülikooli turvaülem Gero Kartau toksis seal kirjutusmasinal protokolli valmis ja juuresolnud kirjutasid alla. Muudes KGB-le kuulunud ruumides väljaspool Vanemuise 19 me ei käinud. Komisjoni lihtliikmetelegi oli üllatuseks tõsiasi, et hoonest Vanemuise 19 jooksis erakordselt jäme sidekanal vastasmajja üle tänava.

Korra olin märganud, kuidas Anti Talur sealt talvisel ajal kas pintsaku väel või veelgi õhemalt jooksis «oma» majja. Kas see maja kuulub ka KGB-le, küsisin teiste kuuldes, ja Anti Talur vastas: jah, me kasutame seda maja.

Väga kiiresti tekkis legend, nagu oleks ööl enne meie komisjoni sisenemist praegusesse Kirjanduse Majja põletanud KGB sealsetes ahjudes igasuguseid ohtlikke pabereid lausa meeletuseni. Vastaks see tõele, oleks põletatud viimane kui paberitükk ja kõik kohad oleksid olnud täis tuhka, sest dokumendipaber ja papp põlevad halvasti. Põletada võidi rämpsu, aga see eeldanuks suurt lõket. Tulevikuks vajalikud paberid olid ära viidud varakult ja kui neid hävitatigi, siis samuti aegsasti.

Tuleb meeles pidada, et puhtandeid ilma mustandita või koopiata on alati vähem kui mustandeid ja koopiaid. Selliseid puhtandeid hävitatakse äärmise vajaduse korral.

Tõepäraselt hävitati neid Tartus enne meie tulekut võimalikult vähe ega ole usutav, et kogu kas või ainsagi tartlase kohta käiv «materjal» oleks asunud Vanemuise 19. Seal ei olnud kabinetti näiteks neil, kes kõrgemates õppeasutustes pidid andma kinnituse selle kohta, et mingi õppejõu välismaal avaldamiseks saadetava artikli käsikiri ei sisalda «riiklikke saladusi» jms. Inimestel, kes niisuguseid pabereid vormistasid, oli töökoht mujal.

Seal ei olnud ka ühtegi sellist automaatset hoiukappi nagu Tartu vaksalis, mille sisu teadlikul puistamisel võeti vahele eesti keele kateedri kauane dotsent Jaak Peebo. Ta ei hakanud õhtuselt Tallinna rongilt tulles kateedri jaoks Soomes tehtud koopiaid vanima eesti kirjakeele kohta vedama ööseks Elvasse, vaid lootis nad kodust hommikul tulles kohe ülikooli peahoonesse tassida.

Tulnud Valga rongilt maha, ta oma paberipakki kapist ei leidnud, kuid kohe olid tal kraes jõnkadi-võnkadi mehed (nagu neid kollaboratsioniste nimetas akadeemik Paul Ariste), kes olid veendunud, et Jaak Peebo levitab usulist kirjandust, mis oli nõukogude võimu seisukohalt kuritegu! Selliste nuhkidega poleks püüdnud Tartu turult taskuvarastki.

Küll oli majas Vanemuise 19 olnud tehnikat saamaks telefoniühendust kindla peale, piltlikult öeldes keskjaamast mööda minnes. Kuidas see kõik toimis – ma ei ole juhtunud kohtama ühtegi telefonisti ega tehnikut, kes oleks neis asjus avameelne. Olgu, ma ei pane seda pahaks, ehkki just seepärast ma ei arvagi, nagu oleks läbipaistev riik võimalik.

Aivo Lõhmusel, Hando Runnelil ja teistel oli/on südamel ennekõike siiski see, kuidas saada Kirjanduse Majas kirjanduse olemasolu jälle võimu kandma.

See on töö, mis on nõudnud võrreldamatult rohkem aega kui need mõned tunnid, mille kestes tunnistasid Tartu kagebiidid oma käitumisega, et nende võim ei ole enam senine. Me ei vaadanud pealt, kuidas see käib, me hoolitsesime selle eest, et too võim enam samal kujul ei jätkuks.

Sama päeva hilisõhtul tegi Toomas Hendrik Ilves sellest eestikeelsele kuulajale vabas maailmas raadiosõnumi.