Aasta 1989 oli sogaste vete aeg. Kuigi märgid näitasid rahvusliku vabadusvõitluse hoogsat jätkumist, ei võinud veel keegi aimata, et see päädibki Eesti iseseisvumise ja kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemisega. Tagurlikel jõududel oli veel piisavalt püssirohtu salvedes ja iga hetk võis oodata, et Gorbatšovi demokraatlikud reformid saavad järsu lõpu. Sellegipoolest otsustas Etioopiast sõjalise nõuniku kohalt naasnud polkovnik Ants Laaneots loobuda paljutõotavast karjäärist Nõukogude armee ridades ja võtta vastu Tartu sõjakomissari ametikoha. Muu hulgas tähendas see loobumist tankidiviisi ülema kohast Valgevenes ja tõenäoliselt ka kindralipagunitega kaasnevatest hüvedest. «Eesti asi hakkas edenema ja tahtsin õigel ajal rongi peale saada,» on Laaneots ise ühes intervjuus öelnud. Kaitseväe ülesehitaja Esialgu tähendas selle rongi peale hüppamine Laaneotsale pidevat riskimist Nõukogude sõjaväetribunali alla sattumisega. Just selline karistus oodanuks Tartu sõjakomissari, kes põhitöö kõrvalt tegeleb Kaitseliidu organiseerimise ja nendele väljaõppeplaanide koostamisega. Õnneks oli KGB selleks ajaks juba väga nüristunud ja Laaneotsa suhtes ei olnud neil soovi midagi nii kardinaalset ette võtta. 1991. aasta augustiputši päeval, kui vanade karmide aegade tagasitulek oli hetkeks vägagi reaalne, jätkus Laaneotsal taas südikust vastu vaielda Balti sõjaväeringkonna staabist tulnud käsule kehtestada Tartus sõjaväevõim ja komandanditund. Putši läbikukkumisega olid need võitlused ka võidetud ja Eesti taas vaba. Ants Laaneotsast kujunes Eesti kaitseväe üks peamisi ülesehitajaid, sest kõrgema sõjalise haridusega ohvitsere oli uue iseseisvusaja alguses võtta ainult näputäis. Sellegipoolest ei olnud Laaneotsa edasine karjäär just pilvitu. Vastuolud USAst kohale toodud kaitseväe juhataja Aleksander Einselniga sundisid 1994. aastal toonast peastaabi ülemat taas oma valikut tegema. Aina uuesti Tagasi Laaneots taandus ja töötas ligi kaks aastat hoopis turvafirmas ESS. Aga ihu ja hingega sõjaväele pühendunud meest kiskus ikka kaitseväkke ja 1997 tõusis ta uuesti peastaabi ülemaks. Kaks aastat hiljem tõkestas aga kindralmajoriks saanud Laaneotsa karjääri president Lennart Meri, jättes ta nimetamata õpingutele saadetud kaitseväe juhataja Johannes Kerdi kohusetäitjaks. Taas taandus Laaneots Tartusse, et võtta seekord üle sõjakooli juhtimine. Viimased seitse aastat ongi kindralmajor olnud kaitseväe tippjuhtimisest eemal, kuid kindlasti ei tähenda see temale kaitseväe küsimustes mahajäämust. Viimasest annavad tunnistust ka mitmed ajakirjanduses ilmunud sädelevad strateegiakäsitlused. Laaneots on tõestanud, et ta on üks põhimõttekindlamaid ja haritumaid Eesti ohvitsere. |
