Juba enne EM-valiksarja avamängu Taani vastu oli tunda, et head nahka sellest turniirist ei tule. Kuulakem asjaosaliste ütlusi ETV-le. «Loodan, et poisid veavad välja,» ütles peatreener Tiit Sokk. Kapten Tarmo Kikerpill lausus: «Ei hakka siin midagi ennustama. Esimene asi on Taani käest võit kätte saada.» Tanel Tein lisas: «Esimene mäng on vaja väga-väga võita. Kui selle kaotame, siis muutuvad šansid väga väikseks.» Tajute, mis on lausungeis ühist? Ebakindlus. Valmisolek allajäämiseks. Ja seda alagrupi autsaideri vastu. Kui napp ühepunktiline võit siiski tuli, ei suutnud paljud selles veel ohu märki näha. «Midagi väga halba ju polnud,» rääkis Valmo Kriisa. «Tähtis on, et lõpuvileks oli meil 51 ja vastastel 50 punkti ning tabelisse saime võidu.» Andres Sõber kuulutas telereportaažis: «Võit on võit. Palju õnne poistele ja Tiidule.» Sõbrale sekundeeris endine koondislane Gert Kullamäe: «Saada võit ja minna hea enesetundega järgmisele mängule – see on kõige tähtsam ja selle me saime.» Kas tõesti tekitab hädine võit perifeerse korvpallimaa üle hea enesetunde? Ent veelgi kummalisem on see, mida Kullamäe lisas: «Loodan, et see tempo, mida pakkusime Taanile, sobib lätlaste vastu. See peaks olema tempo, millega me lätlased maa alla taome.» Kahjuks tagus Läti Eestit. Ja maa alla – 30 punktiga. Kuigi Tein tunnistas, et «meie mängus puudus loogika», sest meeskond ei saanud treeneri nõudmiste täitmisega hakkama, väitis Sokk, et kaotus on üledramatiseeritud, sest – jälgige nüüd seda loogikat! – «oleme ennegi suurelt kaotanud». Tegelikult, kui kuulata peatreeneri ja mängijate kommentaare (näiteks Sokk: «Osa mehi läks platsile rusikatega vehkima ja jonnima, osa jalutama»), saab selgeks, et Sokk ei saanud oma ülesannetega hakkama. Kui meeskond laguneb, on see treeneri süü. Ent selle asemel, et olukorda kriitiliselt hinnata, lohutas Sokk end unistamisega: «Läti mängis mullu Hispaaniaga lisaajale. Suutnuks me nüüd võõrsil Lätit võita, võiks meid maailma tippmeeskondade hulka arvata.» Loodetavasti oli see iroonia, ehkki kolleeg Peep Pahvi vahendatud kontekst lubab irooniast vaid unistada. Pärast 29-punktilist sauna Horvaatialt, kui Eesti oli kolmes mängus visanud keskmiselt 52 punkti, ei näinud Sokk selleski probleemi. «Võiksime oma punktiarve ka 70 peale viia, aga siis paneksid vastased meile üle saja,» tõdes ta. «Me ei saa palju viskeid võtta ega vastastega võidu joosta.» Kas neist lauseist pole selgelt näha, kui ahtake on Eesti mängujoonis ja kui piiratud suutlikkus? Et see just nii on, kinnitavad Teini sõnad enne häbiväärset nokauti Taanilt: «Meile oleks tähtis, et kõigil platsil viibivatel meestel oleks korraga hea päev.» Ehk ainult igati ideaalse klapi korral suudab Eesti käia üle Euroopa kolmanda ešeloni meeskonnast. Aga meeste eneseusk oli enne Taani mängu juba kokku vajumas. «Taanile hävimise korral pole vabandusi,» nentis Kikerpill. «Kaotus Taanis oleks eriti nukker,» märkis Kristjan Kangur. Kuna kaotus tuligi, oleks justkui kõik öeldud. Aga ei. «Poisid tegid ametlikes mängudes oma parima esituse,» kiitis Sokk. «Kaotuse puhul ei saa mäng hea olla, aga üle keskmise küll.» Paraku, erinevalt iluvõimlemisest, ei jagata korvpallis ilupunkte. Ja kui Eesti üle keskmine tase ei taga võitu isegi Taani üle, siis kui masendav võiks veel olla keskmine tase? Väga masendav, kui kuulata Kriisat, kes pärast kahte viimast kodumängu Läti ja Horvaatia vastu põrutas: «Noortel mängijatel oleks vaja enese kallal rohkem töötada. Trennis tulevad noored hilja saali ja lahkuvad liiga vara. Tahaks näha, et nad tegeleksid sellega, mis neile kasulik, mitte igasuguse jamaga.» Ka Sokk, kes paistis terve turniiri vältel käivat, pea pilvedes, laskus maa peale: «Valmo ütles kõik ilusti ära: nad peavad kõik meeletult tööd tegema.» Ainult ja üksnes sel juhul, kui nad teevad, tekib lootus, et Horvaatia meeskonna peatreener Jasmin Repeša ei saa enam sedastada: «Mul on kahju, et Eesti korvpall pole enam seal kus varem.» |
