Tartul on oma sümbolid, mis rändavad postkaardilt postkaardile, albumist albumisse ja ka raamatust raamatusse: ülikooli peahoone, kartser, Kuradi ja Ingli sild, toomkirik ja veel mõned ajalooga seotud ehitised või mälestusmärgid. Et need köidaksid turistide ja ka kohalike uudistajate tähelepanu ning jääksid meelde, peab pildile lisama loo. Mida ütleks võõrale tumm mälestustahvel seinal või marmorbüst puude all? Miks peaks tartlanegi soodsalt suhtuma näiteks Karlova puitasumi säilitamisvajadusse, kui ta ei tea midagi eelmise sajandi alguse eluolust. Või miks peaksime tahtma astuda kordki sisse Treffneri gümnaasiumi uksest, kui poleks midagi kuulnud kummalisest koolimehest Hugo Treffnerist.

Tartus pole küll olnud sissemüüritud neitseid ja kuuvalgel uitavaid kooljadaame, kuid siin on elanud inimesi, keda eri aegadel on Tartu sümboleiks peetud. Ja kindlasti liigub meie hulgas tulevasi sümboleid. Kõik see on rikkus, mis tuleb laekaist välja tuua ja atraktiivselt eksponeerida - parim võimalus on raamat.

Umbes aasta tagasi soovis Tartu Postimees seoses Hermaküla-raamatu ilmumisega, et raamatud meie silmapaistvaimatest loovisikutest võiksidki kuuluda Tartu kultuurkapitali ja miks mitte ka linnavalitsuse projektidesse.

Nüüd on sihtasutus Kleio nende mõlema toetusel ilmutanud Hillar Palametsa «Lugusid toonasest Tartust», kust leiab lugusid nii Tartust kui ka tartlastest läbi linna pika ajaloo. Kuigi kirja pandud turismindust õppivate noorte tarvis, on need ilusaks raamatuks saanuna huvitav lugemisaines hoopis laiemale seltskonnale ning külalisi vastu võtvale tartlasele vaat et käsiraamatu eest.

Vanemail raamatuhuvilistel võib Tartu-raamatuid riiulil olla terve rida, kuid see teadmine ei kahanda vajadust uute trükiste järele, mis on vabad pealesunnitud hoiakuist ja omaaegsetest tabudest. Pealegi - aeg ei seisa.

On hea, et linnavalitsuse rahastamisel ongi käsil Tartu ajaloo uue ja mahuka köite koostamine, mis peaks ilmuma 2005. aastal.

Omaette julgustükk oli tuntud mälumängurite Lembit ja Uno Ainsoo koostatud ning nende omal kulul välja antud teatmeraamat «1000 tartlast läbi aegade», kusjuures suur osa seal tutvustatutest on meie kaasaegsed. See võiks ideena edasi areneda ja järje saada.

Kindlasti on veel muidki võimalusi Tartut trükisõnaga siduda ja see ei ole mahavisatud raha, sest raamatuis kajastub Tartu nägu ning raamatud võivad Tartule anda ainulaadse ilme.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3