Tahaksin kangesti loota, et kolleegid SL Õhtulehest on Tartu linnapead Urmas Kruuset valesti tsiteerinud. Igatahes kinnitab 18. augusti leht nimelt Kruuset osundades, et «vana bussijaama territooriumi Emajõe ärikeskusega täisehitamine oli omaaegne linna ja inimeste ühine otsus». Kui arvestada linnapea suhtelist noorust, võiks mõelda, et ta lihtsalt ei mäleta kõiki vaidlusi, kuid seda, mida on küllap enamik bussisõitjaid arvanud pärast praeguse Tartu bussijaama valmimist selle ahtakese plekk-kuuri kohta, teavad ülikoolilinnas küllap isegi koolieelikud. Emajõe ärikeskust hakati ehitama aastaid hiljem, nii et absurdselt tillukest bussijaama olnuks kahtlemata võimalik laiendada. See eelnevalt tsiteeritud mõte on lihtsalt rumal, edasi läheb Kruuse aga lausa küüniliseks: ta väidab, et «peatselt avatava ärikeskusega tekib reisijatel ka unikaalne võimalus oste sooritada, vaba aega veeta ja arsti juures käia otse bussi pealt maha astudes. Enam ei pea bussi ootama kitsas ootesaalis.» Kas meer ikka teab, et Tartu bussijaamas pole enam mullu sügisest saadik käsipakkide hoiuruumi, ja soovitab seega «oste sooritada ja arsti juures käia», seljakott seljas ja kohver kummaski käes? Kui pagasihoidlale ehk lõpuks kuhugi siiski taas nurgake leitakse, ei heasta see vähimalgi määral kuid väldanud ülbet ükskõiksust pakkidega reisijate suhtes. Just selsamal osundatud Õhtulehe ilmumise päeval anti bussijaamas Tartus lastel külas käinud Hiiumaa kooliõpetajale nõu pakid Dorpati hotelli viia: «Võibolla nad võtavad hoiule!» Nõutud nõustajad Üha talumatumaks on olud muutunud ka Cargobusi teenuste kasutajatele. Ma ei hakka pigem ütlemagi, et bussijaama tagaküljel tabab minusugust parkimismaja kõrget halli seina silmates klaustrofoobiahoog. Ja sellest, kui ohtlik on bussijaama tulla ja eriti sealt lahkuda, on juttu olnud nii palju, et pole mõtet seda üle korrata. Hullem on see, et reaalset lahendust ei tundugi olema. Eriti geniaalne oleks muidugi veel selle ka kusagil juba kõneks olnud plaani ellu viimine, kui linnaliinidki number 3, 14 jt enam inimesi bussijaama ja sealt minema ei aitaks. Niiviisi ei jäägi lõpuks tõesti muud üle kui viia bussijaam reisijale nii suurepärasest kohast vähkkasvajana paisuvate ärikeskuste eest kuhugi teisale. Ehitusnõustajatega näib linnavalitsusel üldse kitsas käes olevat. Või ei oska või ei saa need mõistlikku nõu anda. Mina, kes ma pole vanaisastaatusesse jõudnud, pole osanud seda tähelegi panna, aga tuttav vanaema on päris pahane vastse mööda Emajõe serva just bussijaama poole viiva tee peale: «Lastesõbralikule linnale näitaksin näpuga mitu miljonit krooni maksnud Emajõe promenaadil: sillutis on kena, pingid ka, lilleamplitest rääkimata, aga milline lapsevanem julgeks lasta oma pesamunad sinna rõõmsalt tatsama? Kaldabarjäär on selline, et me silmaterad võiksid sealt vabalt läbi vupsata... Kuidas küll niisuguse asja peale ei tulda?» Kui nüüd veel mõelda, et sellel vanemal on ehk bussile mineku kompsud käes, siis kattub laup tõesti külma higiga... Mõte, mida ma loo alguse juurde tagasi tulles praegu mõtlen, on see: kas ka Laia tänava autosilla valmides (mida siin-seal on häbematult Vabadussillaks tituleeritud) kinnitab linnapea taas, et see sild on linna ja linnaelanike ühine otsus?! Jajah, arutelu oli: vastuartikleid oli Tartu Postimehe veergudel ja mujal enam kui hulgi, rohelised kogusid silla vastu isegi hulga allkirju. Minu meelest ainuke mitte-linnaametnik, kes jalakäijate silla teisenduse autosillaks heaks kiitis, oli Tartus ilmuva kultuuriajakirja peatoimetaja. Ei mäletagi tema toonaseid argumente, igatahes polnud need sama veenvad kui liiklust ja keskkonda tundvate inimeste kinnitused, et uus sild teeks linna liiklusseisundi ja keskkonnaolukorra hullemaks. Ometi läks ehitus käima ja on nüüd kaaregi peale saanud, küllap ta siis paraku ka valmis saab. Salamisi arvan, et nii ärikeskuse kui ka silla ehitamist on tegelikult arutatud küll. Ikka nii, et erakonna rahakotiraudu käsutavate ettevõtjate ees valvel seisvad linnaametnikud on käe kõrva äärde löönud ehk «Lõuad pidada ja edasi ehitada!». Pannkoogina minibussis See kõik teeb linnakodaniku kurvaks. Ja loodusajakirjaniku lausa topeltkurvaks. Sest kõik see räägib selget keelt keskkonnahoidlikuma ühis- ja kergtranspordi ning jalakäigu ideede väljasuretamisest. Et kuulun just jalaruttajate ja ühissõidukite kasutajate ahenevasse, aga siiski piisavalt suurde vennaskonda, olen omal nahal tunda saanud kõiki sellele teele Tartus pillutavaid tõkkekaikaid. Linnabussinduse viletsusest olen Tartu Postimehe veergudele kirjutanud suure hulga sõnu, millest ainsastki pole olnud vähimatki tolku. Kõik hädad, mille parandamine eriti raha ei nõuaks, on alles: kolonnis sõitvad bussid, halvasti vaadatavad sõiduplaanid, lollisti paigutatud ootepaviljonid. Ja juurde tuleb aina neid probleeme, mida on lihtne põhjendada kallineva eluga. Üks viimaseid saavutusi on suurte busside asendamine minivariantidega ka siis, kui sõitjaid on palju, või liinidel, kus sõitvatel inimestel on sageli suured kompsud, näiteks raudteejaamast kesk- ja Annelinna suunduval bussil nr 20. Olen ise pidanud just 20. numbrit kandvas pisibussis pühapäeval üsna varasel ajal tundma end väljujate-sisenejate rullitava pannkoogina. Parukas pähe ja bussi! Üks üsnagi küsitava väärtusega tegu oli ka TallinnaTartu busside suunamine niigi ülitiheda liiklusega Riia tänavale. Laia tänava kaitsmine on muidugi õilis mõte, aga pärast seda, kui ikkagi hakati teoks tegema jalakäigusilla autoteeks muteerimise plaani, on see jutt pehmelt öeldes silmakirjalik. Sestap soovitus noorele ja sportlikule meerile: võtku ta õige ette ja elagu sisse autota linlase rolli. Mitte nii, et ühel või kahel päeval proovib. Siis tõenäoselt koputataks ta katsest «kuhu vaja» ja rullitaks bussi sisenemisel ehk punane vaipki ta jalge ees lahti. Katseks tuleks aega võtta oma kaks kuud. Ja et linnapead ära ei tuntaks, pangu ta Tallinna kunagiste noorte linnaisade eeskujul endale must parukas pähe ja vuntsid ette. Sõitku kohe kõikidel liinidel. Aega varugu kõvasti, mõnel liinil sõidab buss ainult korra tunnis. Ära ei tohiks unustada ka kaug- ja maakonnaliine. Ning loomulikult tuleks kaasa võtta ka priskeid pakke, nagu on külamemmedel. Või sageli oma töövahenditega Tallinna vahet ja kaugemalegi kulgeval ajakirjanikul. Vaat pärast seda oskab me meer ehk asju linnarahvaga tõesti läbi arutada ja kokku leppida. Nael kummi! |
Kõik tänased
