Pea kaks kuud ametis olnud Tartu Ülikooli rektor Alar Karis manitseb üliõpilasi töötama õpitavas valdkonnas, jätkab võitlust töötajate palkade eest ja usub, et Eesti Maaülikool ja Tartu Ülikool ühinevad ükskord sisulise läbipõimumise tulemusel.

Kas olete ametisse sisse elanud ja oskate juba öelda, mille poolest erineb Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli rektoriks olemine?

Ega amet ole ju võõras, inimesed pole võõrad – sisseelamist pole väga vaja olnudki.

Kuidas lahendada olukord, kus värskel üliõpilasel pole kuskile elama asuda, sest ühiselamukohti ei jagu – võtame palju üliõpilasi vastu, aga kus ja mille eest nad elavad, vaadaku ise?

Ühest küljest see ei olegi ülikooli, vaid eraõiguslike ettevõtete probleem, et nad teeksid ühiselamuid.

Teisest küljest oleme kindlasti huvitatud, et kõigil, kes on sisse saanud, oleks ka kuskil elada.

Üldjuhul elamise siiski leiab, minnakse näiteks mitmekesi erakorterisse. Elu on näidanud, et meil on ka väljalangemus, mistõttu on ühel hetkel võimalik ühiselamukoht saada.

Võime mõelda, et ehitame kiiresti ühe ühiselamu juurde. Aga tuleb vaadata ju ka seda, et gümnaasiumi lõpetajate arv väheneb – et me ei panustaks raha, mis on mõeldud õppe- ja teadustegevuseks, ühiselamutesse, kuhu pärast peame hakkama elanikke otsima.

Tartu Ülikool kuulutas pärast tänavust vastuvõttu, et kätte saadi parimatest parimad tudengid – ligi pool kõigist gümnaasiumi medaliga lõpetanuist. Kas neile on pakkuda ka parimad õppejõud, kes ei oleks ainult teoreetikud – nagu kurdavad praegused tudengid – , vaid kellel oleks ka praktilist kogemust ja kes suudaksid muuta õpetatava aine huvitavamaks?

See on rektorile alati raske küsimus. Peame pingutama, et siia tuleksid parimad õppejõud, kuigi me ei saavuta kunagi sellist olukorda, kus kõik valdkonnad on kaetud väga huvitavate ja heade õppejõududega. Kindlasti toome mõnes valdkonnas juurde välisõppejõude.

See, et hea teadlane ei pruugi olla hea õppejõud, on praegu ülikoolis tõsine probleem, kuid kõik taandub lõpuks rahale.

Meil ei ole ju tänastele õppejõududele anda korralikku palka, sest baasmaksumus pole tõusnud juba aastaid.

Nüüd loodame, et see kolmkümmend protsenti baasmaksumuse tõusu, mida meile on lubatud, võimaldab tõsta olemasolevate õppejõudude palka üheksa kuni kümme protsenti.

Palgaküsimus on ülikoolis terav – millega motiveerida lektoreid-teadureid ja õpetajaid, kui nende palk on vastavalt 10 000 ja 8400 krooni? Pelgalt teadmisest, et see on auamet, ilmselt ei piisa?

Meie õppejõud töötavad erinevatel kohtadel, sest nende palgatase on madal. See tekitab ohu, et identiteet kaob ära – kus ülikoolis ma siis töötan ja mida teen?

Rääkimata veel ajast, mis läheb kaotsi, kui inimene peab otsima kuskilt kõrvalt endale mingeid otsi.

Kolmkümmend protsenti baasmaksumuse tõusu võimaldab palgataset korrigeerida, aga see ei tähenda, et kõigil tõuseb palk proportsionaalselt. Kaks olulist kohta on siin: kui oled doktorikraadi ära kaitsnud ja asud tööle, peaks toimuma mingi oluline palgahüpe, ja väärt professor peaks saama väärikat palka.

Ma ei kujuta ette, mis saab siis, kui seda kolmekümmet protsenti ei tule, sest ootused on kõigil niivõrd suured. See annaks väga tugeva löögi kogu Eesti haridusele.

Doktorandid olevat ülikooli raudvara. Doktoriõppesse oli küll ka tänavu suur tung, aga kuidas õppureid edaspidi ülikoolis hoida, kui 6000-kroonine kuutoetus sunnib neid eelistama tööd erasektoris?

See kuus tuhat krooni oli mõned aastad tagasi suur raha, täna enam ei ole.

Kui vaatame kõrgharidusega inimesi, kes on aastaid töötanud ja kelle palk on viie tuhande krooni juures, siis võib ju öelda, et doktorandid on väga hästi tasustatud.

Arusaadavalt on aga noore inimese nõudmised suuremad. Me vaatame täna doktoranti kui üliõpilast, aga tegelikult on ta ikkagi teadustöötaja, täiskasvanud inimene, paljudel on juba perekond.

Mida siin tahaks teha? Üks võimalus, et doktorant töötab professori uurimistoetuste ja lepingute peal – saab raha selle eest, mis on seotud tema doktoritööga.

Meil peaks olema professorid, kellel oleks rahastamisallikaid, millest nad saaksid doktorandi stipendiumile raha juurde anda. Hea teadlase üks ülesanne täna ongi oma töörühmale raha sisse tuua. Kui aga seda ei ole, siis doktorant hakkab muidugi mujalt vaatama, kust lisa saaks.

Eks pika akadeemilise karjääri aluseks on suures osas ka soov seda karjääri teha. See peaks olema nii huvitav, et mingil ajal ei ole ehk palk kõige tähtsam.

Tähtis on see, et kui kraad on kord olemas, toimub palgahüpe – seda praegu ei ole.

Septembrist jõustuv määrus lubab kõrgkoolidel arvestada tudengi erialast töökogemust nii kooli astumisel kui ka õppekava täitmisel. Mil määral oleks Tartu Ülikoolil mõistlik seda võimalust kasutada? Kas akadeemiline haridus ja töökogemus kompenseerivad teineteist?

See ei saa olema massiline, aga kindlasti me arvestame seda, kuigi see tähendab bürokraatia suurenemist – peame hakkama hindama töökogemuse akadeemilist väärtust.

> Loe edasi